Margus Laidre: taandujad

Margus Laidre Foto: Peeter Langovits

Korraga on ajalugu jälle «moodi» läinud. Krimmi annekteerimine Venemaa poolt on valla päästnud terve laviini ajaloolisi võrdlusi, mis ulatuvad 1914. aastal puhkenud esimese ilmasõja eelsest ajast kuni Sudeedimaa liitmiseni Kolmanda Riigiga 1938. aastal.

Ka igati soliidne Financial Times kuulutab (12.03.14) Richard Milne’i suu läbi, et Balti riikide liidritele tuletab olukord Ukrainas meelde veel ühe aastaarvu. Nimelt 1940. Tsiteeritakse Leedu tipp-poliitikut, kes teatab pikemata: «Algul Ukraina, järgmine on Moldova ja lõpuks võib kord jõuda Balti riikide ja Poolani.» Samalaadseid arvamusi jagavad välis- ja kodumaises meedias mitmed Eesti poliitikud ja eksperdid, kes üksteise võidu korrutavad, et kõik kordub uuesti. Omamoodi krooniks minu jaoks kujunes telekanali CNN jutusaatele pandud pealkiri «Balti riigid muretsevad: kas nemad on järgmised?». Ja neid näiteid tuleb iga päevaga üha juurde.

Tegelikult pole lood kaugeltki nii klaarid nagu esmalt näivad. Ajalugu pole Rubiku kuubik, mida igaüks võib talle meelevaldselt sobivatesse värvikombinatsioonidesse keerata. Loomulikult on ajalugu läbi aegade tahetud oma suva järgi väänata, sellega jätkatakse ka tänapäeval ja kindlasti üritatakse samamoodi talitada tulevikus. Sellisel juhul pole tulemus aga enam ajalugu, vaid halvima variandina propaganda ja parima lahendina müüdiloome.

Milles on asi? Inimloomusele on omane, et tahame teada, milline saab olema tulevik, meie enesesäilitamise instinkt vajab informatsiooni, mis ja kuidas homme juhtuma hakkab. Aga ükskõik, kuidas me ka ei püüa ja endale ette ei kujuta, ei oska me tegelikult tulevikku ennustada. Vaid paar näidet lähiminevikust. Kes oleks osanud ette näha, et Siim Kallas loobub pürgimast peaministri ametitoolile? Või et kõigi teiste kaugete kriiside kiuste lahvatab meie enda ukse all Ukrainas tüli, mis kasvab üheks suurimaks väljakutseks, mille ees euroatlandi kogukond viimaste aastakümnete kestel seisnud on?

Ukrainas juhtunu on klassikaline Nassim Nicholas Talebi «must luik», st ettearvamatu ja suure mõjuga sündmus, mida sellisena mitte keegi ei osanud ette näha. Oma 2007. aastal ilmunud menukis «Must luik» väidab Taleb nimelt, et peaaegu kõik põhjapanevad sündmused ajaloos on olnud etteennustamatud, mis ei takista inimestel hiljem end veenmast, et toimunu on tagantjärele tarkusega selgitatav.

Ja nõnda otsimegi homseid lahendusi alateadvuslikult minevikust ehk teisisõnu jalutame selg ees tulevikku. Soovi ja kahjuks ka suva korral võib vastavalt vajadusele alati leida niihästi kinnitavaid kui ka ümberlükkavaid paralleele minevikust. Tulevik aga ei saa kunagi olema mineviku kordus, vaid üksnes tagantjärele äratundmine.

Tulenevalt 20. sajandi traumadest on paljude eestlaste psüühes kinnistunud viis vääramatut «alustõde». Nendeks on nelja aastaaja korduvus ning see, et «venelased tulevad uuesti». Meenub 2007. aasta juuli lõpus avaldatud intervjuu prominentse Eesti ajalooprofessoriga, kellelt küsiti: «Et kui vaadata Venemaal toimuvat, on põhjust muretseda ajaloo kordumise pärast?», millele professor vastas: «Omal ajal sisekaitseakadeemia plikad küsisid minult, mis ma arvan, kas nad tulevad tagasi. Ma ütlesin, et olen selles üsna kindel, iseasi, millal see juhtub.»

Selline mõtteviis on vildakas, sest siis ei jääks ju muud üle kui asjad kokku pakkida ja kuhugi mujale ära kolida (selle teema juurde tulen veel korra tagasi). Mis aga veelgi olulisem – selline mõtteviis jätab senikogetut kilbile tõstes arvestamata tõdemusega, et Eesti koos teiste Balti riikidega on NATO liikmed. Järelikult paljud meist ei usu, et NATO tuleb ja kaitseb oma liitlasi. Jah, keegi ei saa lõpuni välistada, et ühel päeval tungib Moskva tõepoolest uuesti Balti riikidele või koguni Saksamaale kallale. See poleks siis aga ajaloo kordus, vaid rünnak kogu ­NATO vastu ja tähendaks, et Kreml ei võta enam NATOt tõsiselt. Ja see oleks juba hoopis midagi täiesti uut senikogematul skaalal.

Ülaltooduga ei soovi ma käimasoleva Ukraina kriisi tõsidust kuidagi pisendada. Aga see tõsidus käib terve Euroopa, mitte üksnes meie kohta. Kui me üldse suudame ajaloost õigeid järeldusi teha, kuigi aja senine kulg on kahetsusväärsel moel kinnitanud pigem vastupidist, siis ärgem rääkigem end ise järgmisteks. Praegu näib mulle, et kipume ise omale häda kaela manama. Kas meie psühholoogiline kaitse on tõesti nii nõrk, et iga viimane kui sosin teiselt poolt Peipsi järve paisub orkaaniks Eesti meedia esikülgedel ja poliitikute suudes?

Rääkides ajaloo kordumisest, loobume ise oma tulevikust. Selle kinnituseks toon ühe hiljutise ja minu jaoks ehmatava näite. Eestlased peavad end laulurahvaks. Ka suurepärase eneseirooniaga tehtud filmis «Malev» käiakse Eesti vanemate kärajatel vaenlase tõrjumiseks välja mõte: «Laulame nad oimetuks!» Selle taustal tabas mind halva naljana uudis, et 2014. aasta üldlaulupeol kõlab ühendkooride esituses Erkki-Sven Tüüri muusikal ja Peep Ilmeti sõnadel põhinev pala «Taandujad». See algab ridadega: «Me taandume tuhandeid aastaid, veel otsata pikk on too taandumistee» ja jätkub: «Kui jälle uus sõjaõud viirastub taevas, siis endile päriseks ihkame saart. Koos randuks, et sinna me valevas laevas, kuid lohtu ei paku suur maailmakaart. Ei põlga me väikseid, ei kadesta suuri, me püsime visalt sel taandumisteel.»

Ma ei tea, millal Peep Ilmet selle luuletuse kirjutas, kuid sisult kuulub see rubriiki «surveaja rahvaluulet». Võimalik, et mulle jääb ridade vahelt või tagant midagi tabamatuks, ent kas selline on meie enesepilt anno Domini 2014, mis tahab südamest väljahüüdmist lausa laulukaare alt? Enam kui 20 aastat pärast iseseisvuse taastamist me ikka veel taandume? Kuhu ja kelle eest? Kas nii vähe ongi meis kindlust iseenda tuleviku ees? Mina nii ei arva. Ja seetõttu sooviksingi, et meil oleks rohkem julgust ja jõudu uskuda endasse, oma vabadusse ja Eesti riiki.  

Suursaadik Margus Laidre on vabariigi presidendi välisnõunik. Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.