Jõhvis asuv Viru vangla.

FOTO: Liis Treimann

Jõhvi gümnaasiumi õppealajuhataja Tiina Bogens on veendunud, et vanglas peab olema kool ning kui kas või ühelgi inimesel hakkab tänu sellele paremini minema, on sellel mõte, kirjutab Tiina Vapper värskes Õpetajate Lehes.

Veebruaris, enne sõbrapäeva sai Õpetajate Lehe toimetus kirja Jõhvi gümnaasiumi õpetajatelt. Väljavõte kirjast.

Töötame Jõhvi gümnaasiumi juurde kuuluvas eraldi osakonnas juba kuuendat aastat. Töö on raske ja ootamatuid olukordi tekib iga päev. Õnneks on meie kõrval õppealajuhataja Tiina Bogens, kellele saab alati toetuda ja loota. Ilma temata oleks see vaid karm koht rahateenimiseks. Meil töötab õpetajaid mitmest koolist. Õppetöö on kahes keeles ja kollektiiv koosneb eesti ja vene rahvusest inimestest. Õppealajuhataja on suutnud luua väga hea õhkkonna, kus igaüks soovib anda endast parima. Meie kollektiivi iseloomustamiseks sobibki kõige paremini sõna koostöö. Me ei pelga oma arvamust välja öelda ega probleemidest rääkida, sest leiame alati mõistmist ja toetust. Kõik küsimused saavad õige ja õiglase lahenduse. Meie arvates on meil ülemusega väga vedanud.

Kiri tekitas soovi Tiina Bogensiga kohtuda ja tema tööst rohkem teada saada.

Jõhvi gümnaasium on eriline kool. 2008. aastal, kui avati Viru vangla, sõlmisid vangla ja kool koostöölepingu üldhariduse saamiseks-andmiseks Viru vangla kinnipeetavatele. Selleks ajaks oli juba mitu aastat õpetatud noorukite ravi- ja rehabilitatsioonikeskuses Corrigo sõltuvushäiretega noori. Mõlema asutuse õppetööd hakkas juhtima Jõhvi gümnaasiumi õppealajuhataja Tiina Bogens: alates 2008. aastast vanglas, 2009. aastast ka rehabilitatsioonikeskuses.

Tiina Bogens, kuidas te sellesse ametisse sattusite?

Töötan õpetajana alates 1987. aastast. 2004. aastal tulin Jõhvi gümnaasiumi matemaatikaõpetajaks, siis sain põhikooli (5.–9. klass) ja gümnaasiumiosa õppealajuhatajaks ning kui vanglaosakond avati, läksin sinna üle.

See oli meie kõigi jaoks uus asi, eeskuju polnud kuskilt võtta, sest Viru vangla on ainus, kus kannavad karistust ka alaealised. Esimestel aastatel käiski töö katse-eksituse-meetodil.

Mitu kinnipeetavat Viru vanglas üldharidust omandab?

Praegu on meil 80 õpilase ringis, enamik 14–22-aastased. Põhikoolis on kuus klassikomplekti: üks 7.–8. liitklass ja kaks 9. klassi nii eesti kui ka vene õpilastele. Gümnaasiumiklasse on kaks: 10. ja 11.–12. klass, kus töö toimub ainult eesti keeles. Venekeelne gümnaasiumiosa kadus ära mõni aasta tagasi, kui riik otsustas, et vene gümnaasiumid lähevad 60 protsendis ainetes üle eestikeelsele õppele. Teistest eraldi toimuvad tunnid eriti ohtlikele kinnipeetavatele ning neile, kes ei tohi teiste kinnipeetavatega kokku puutuda.

Rehabilitatsioonikeskuses tegeleb vene noortega Jõhvi vene gümnaasium, meie õpetame eesti noori. Sel aastal on seal õpilasi varasematest aastatest kõige vähem: kaks üheksandas, üks seitsmendas ja üks kuuendas klassis.

Kui palju on Viru vanglas õpetavaid õpetajaid?

Õpetajaid on minuga kokku 24. Neist viis töötab põhikohaga, ülejäänud käivad Jõhvist ja Kohtla-Järvelt, üks on Toilast. Esindatud on kõik ained, välja arvatud kehaline kasvatus ja tööõpetus. Ma ise õpetan eesti põhikooli osas matemaatikat. Tunniplaani koostades on õpetajate aegade sobitamine paras pähkel.

Mis on vanglakooli ja tavakooli suurim erinevus?

Suurim erinevus on see, et ühes klassis õppivate õpilaste tase on väga erinev. Ka tavakoolis saavad ühed paremini hakkama kui teised, aga siin on käärid eriti suured – mõni õpilane pole juba aastaid koolis käinud. Et koos õpivad eri vanuses ja haridustasemega õpilased, on tundi äärmiselt raske anda.

Kuigi töötame riikliku õppekava alusel ja kasutame tavakoolidega samu õpikuid, ka lihtsustatud õppekava omi, on meil sisuliselt individuaalsed õppekavad. Kuna tegemist on tundeelu ja käitumisraskustega õpilastega, tohib neid klassis olla maksimaalselt kaheksa. Peame kohandama õppekava vastavalt igale õpilasele ning valima eri raskusastmega ülesandeid.

Ka ei alusta kõik õpilased õppetööd septembris nagu tavaliselt, vaid tulevad ja lahkuvad aasta jooksul vastavalt kinnipidamisajale. Iga päev võib tulla uus õpilane, igal aastal on uus klassikoosseis. Vähe on neid, kes õpivad mitu aastat järjest. Peame olema paindlikud ja õpetama lühikese ajaga selgeks kõige olulisema, et õpilane saaks järgmises klassis hakkama. Paljude õpilaste teadmistel pole mingit põhja all, nii et ühe õppeaasta jooksul tuleb võtta läbi ka kogu eelmiste põhikooliastmete materjal. Kõige keerulisemad on õpilaste jaoks reaalained: matemaatika, füüsika, keemia.

Kas kinnipeetavad tahavad õppida?

Enamik mitte. Sügiseti, kui me alustame, kulub harilikult terve esimene veerand sellele, et õpilased tööle hakkaksid. Teisel veerandil hakkab asi juba enam-vähem minema, kui ei tule uusi õpilasi, kes tekkinud rütmi uuesti segi löövad. Palju oleneb sellest, kes on klassis liider – kui ta on õppimisest huvitatud, siis asi edeneb, kui ta ei õpi ise ega lase ka teistel õppida, on iga tund võitlus ja veenmine. Siis ei tööta tunnis kaasa ka need, kes tegelikult tahaksid. Need noored on elus saanud palju halbu emotsioone ja püüavad neid pigem vältida. Nad ei usalda ennast. Et mitte rumalana näida, on nad nõus pigem käitumise eest noomituse või ettekande saama kui kontrolltööd kirjutama. Sel õppeaastal on meile sattunud eriti rasked noored. Usun, et kui oleks võimalus iga õpilasega eraldi tegeleda, oleks tundi anda kergem. Neil on tähelepanuvajadus, nad on kõik murelikest peredest. Õpilasraamatu väljavõttest on näha, millal kellelgi elu halva pöörde võttis.

Kas mõnikord läheb tunnis kord nii käest ära, et tuleb abi kutsuda?

Harva küll, aga on juhtunud. Kui tekib olukord, et õpetajal on võimatu tundi anda, võib ta tunni katkestada ja paluda valvuritel kõige suuremad segajad ära viia. Selles suhtes on meil lihtsam kui Tapa erikoolis. Inimesed, kes selliste noortega pole kokku puutunud ega näinud, kui alatult nad on võimelised käituma, võivadki nõustuda, et kool on süüdi. Muidugi on igas konfliktis alati kaks osapoolt. Aga käisin ka ise Tapa erikoolis tunde vaatamas ja nägin, et seal on veel raskem kui meil.

Kas õpetajatele on ette nähtud ka keskmisest kõrgem töötasu?

Kuna erivajadustega õpilaste pearaha on suurem, on võimalik maksta õpetajatele kuni 30 protsenti lisatasu põhipalgale juurde. Seadusega seda kehtestatud pole.

Kui suur väljakutse on vanglas töötamine õpetaja jaoks?

Õpetaja töö muudab keeruliseks see, et ta ei näe oma töö tulemust ja häid emotsioone on vähem kui tavakoolis. Eriti suure väljakutse esitab see töö psühholoogilistele teadmistele ja oskustele. Õpetaja jääb igas olukorras õpetajaks, ka vanglas. Õpetamine eeldab avatust, õpetaja ei saa olla robot. Kinnipeetavatega töötades ei tohi aga kunagi kaotada valvsust. Kuskil ei õpetata, kuidas õpilastele läheneda, igaüks peab need viisid ise leiutama. Igaüks vanglasse õpetajaks ei sobi. Et vanglas hakkama saada, peab olema väga hea inimene. Õpilased söövad nende suhtes üleolevad ja õelad õpetajad lihtsalt välja. Jõuga ja kamandamisega ei saavuta midagi, see tekitab kohe konflikti. Hakkama saab ainult n-ö naiseliku kavalusega. Õpetajal peavad olema raudsed närvid ja hea huumorimeel.

On ime, et meie õpetajaskond on olnud nii püsiv. Kaks-kolm õpetajat on vahetunud, aga enamik, kes on tulnud, on jäänud. Olen tänulik ka kõigile neile vanglatöötajatele, direktorist valvuriteni, kes on meid toetanud ja mõistnud ning alati appi tulnud, kui oleme palunud. Ka see on meie õpetajaid säästnud ja hoidnud.

Kui paljud kevadel lõpueksameid teevad?

Põhikooli lõpueksameid teevad praegustel andmetel 16 eesti ja 14 vene õpilast. Gümnaasiumis on riigieksamite tegijaid tõenäoliselt kaks, kahjuks just need, kelle teadmised on nõrgad võrreldes teistega, kes käisid 12. klassis. Kohustuslik matemaatikaeksam on nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis üks meie valupunkt, sest kinnipidamisasutustes on enamjaolt sellised inimesed, kes omal ajal matemaatika pärast koolist välja langesid. Nad püüavad, aga kui teadmisi ei ole, on see raske. Loomulikult teeme lisa- ja järeleaitamistunde, koolivaheajal tegeleme eraldi nendega, kellega on vaja. Kui varem lubas seadus põhikooli lõpueksamil erivajaduste ja õpiraskustega õpilastele 35 protsendiga punktiarvust kolme ära panna, siis viimastel aastatel enam kellelegi erandit ei tehta. Kõikide õpilaste hindamiskriteeriumid on ühesugused, sellel õppeaastal on lävend 50 protsenti punktiarvust. Minu arvates ei ole see õige. Koolide jaoks, kus õpivad erilised lapsed, tähendab see paraku, et enamik kukub läbi ja peab tegema järeleksami. Eriloa põhikooli matemaatika lõpueksamil valemilehtede kasutamiseks me siiski saime.

Millega õpilased teile rõõmu valmistavad?

Mulle teeb rõõmu, kui ma ei pea iga tund rääkima ühtesid ja samu asju ning õpilane järgmises klassis veel mäletab, mida ma talle eelmisel aastal õpetasin. Kui kaheline õpilane matemaatikas viie saab ja selle üle uhkust tunneb. Kui ta end kokku võtab ja kooli ära lõpetab. Meil on olnud ka nelja-viielisi ja lausa viielisi õpilasi. Kolm aastat järjest on olnud vanglaosakonnas koguni kuldmedaliga lõpetaja. Eduelamus on nende kõigi jaoks väga tähtis.

Mis neist noortest edasi saab?

Neile noortele oleks pidanud tähelepanu pöörama juba palju varem. Neid ei saa aidata, kui kodu taga ei ole. Igasse maakonda tuleks luua tugev sotsiaalne võrgustik, kes toetaks hätta jäänud peresid. Seda on hilja teha siis, kui õpilane juba koolist välja kukub. Kõige tähtsam on siiski see, et vanemad lastest hooliksid. Raha andmine ei ole hoolimine. Lapsi peab armastama ja seda saavad teha eelkõige vanemad. Elu on näidanud, et need, kes vanglast vabanedes endisesse keskkonda satuvad, on varsti siin tagasi. Üks lahendus oleks luua maakondadesse rehabilitatsiooniaja kodud, et neil oleks vähemalt teatud aeg kellelegi toetuda. Praegu ei ole sellist kohta, kuhu vanglast vabanenu minna saaks.

Olen veendunud, et vanglas peab olema kool. Kõige tähtsam on anda just põhikooli- ja kutseharidust. Kui kas või ühelgi inimesel hakkab tänu sellele elus paremini minema, on sellel mõte.

Kust vanglaõpetajad oma tööks jõudu saavad?

Suureks abiks on iga-aastased vanglahariduse koostööseminarid, kus saavad kokku Harku, Tallinna, Tartu ja Viru vangla töötajad, pedagoogid ja ministeeriumide esindajad. Sel aastal olin korraldaja mina, seminar toimus 20. märtsil Jõhvi gümnaasiumis. Need seminarid on väga hea võimalus kogemusi saada, ühiseid probleeme jagada ja nõu küsida.