Mälestused viitavad sellele, mis on kord olnud. Haridus olevat olemas ka tänapäeval, tema jaoks on võrk, korraldus ja kavad. Tänu haridusele kestab kultuur ja tehnoloogiline tsivilisatsioon.
Tiiu Kuurme: mälestusi haridusest
16. märts 2014, 23:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hariduse jaoks on Eesti Vabariigis ka seadus. Sealt loeme: «Käesoleva seaduse raames on haridus õppeprogrammidega ettenähtud teadmiste, oskuste, vilumuste, väärtuste ja käitumisnormide süsteem, mida ühiskond tunnustab ning mille omandatust ta kontrollib.»
Seesama seadus on üks põhjus paljude seas, miks läheb hariduse mõistmiseks vaja mälestusi, ja seda hoopis teises mõttes, kui et mis on meeles kord koolis, ülikoolis ja elukoolis õpitust. Meelde jäänud teadmised ei tähenda, nagu teaksime peamist haridusest enesest – milline on tema osa minu, minu rahva, kultuuriruumi ning inimelu olevikus ja tulevikus. Inimese ja hariduse lähedase mõistva suhte nimel tuleks siiski teada, mida on haridusest mõelnud ja kirja pannud need, kes valdasid ja valdavad suurt pilti.
Et nii kitsalt ja eksitavalt ei mõistetaks üht inimkonna püha teekonda. Mälu kustumisel on tagajärjed, ja pole just ülendav lugeda võimukat kirjapanekut, et keegi näeb ette, teab ja kontrollib, milliseid teadmisi, oskusi ja väärtusi omandada. Siin võib aimata inimkäsitust, mis lõikab jalad alt läbi sajandite küpsenud ideel ja usul inimese enesemääramisvõimesse, sealhulgas võimesse kasutada oma mõistust teiste juhatuseta, mida luges hariduse eesmärgiks Immanuel Kant. Võib aimata iha hallata inimest väliste jõudude poolt ning süsteemi ülimuslikkust.
Hariduse põhjuseks pole riigi ega süsteemi käsk, vaid inimese kui teadvusega olendi algupärane vajadus paigutada end nii olevasse kui olemisse. Selleks tuleb mõlemat mõista ja tundma õppida. Ent veelgi olulisem on mõista ja tundma õppida inimest ennast, sest haridus teeb temaga midagi ja tema teeb midagi haridusega.
Ning see ei sünni vaid puhta objektiivse teadvuse valgel, vabana tunnetest, vaistudest, kuuluvusvajadusest, võimuambitsioonidest, tõe- ja iluihalusest ehk kõigest sellest, mis kuulub inimese juurde. Nii ongi hariduse mõiste ajalugu käinud käsikäes aruteluga inimese olemise, olemuse ja koha üle. Oma sügavalt sisult on haridus humanistlik mõiste.
Euroopalik lugu haridusest sai alguse antiikfilosoofide aruteludes täiusliku looduskorrastatuse (kosmos) ja ebatäiusliku inimühiskonna vahekorrast. Täiuslikule looduse harmooniale vastav ühiskondlik korraldus (polis) kui ideaal eeldas inimlikku pingutust. Kreeklaste paideia – laste harimine ja kasvatus – tähistas enam-vähem kõike, millega seoti hariduse mõiste ka järgnevatel sajanditel: oma vaimu täiustamist, võimete esiletoomist, õilsaid voorusi. Tänu neile pidi ka ühiskond liikuma üldist hüve teeniva kosmilise harmoonia poole. Ladinakeelne educare tähistas inimesse kätketud parimate jõudude esiletoomist kasvatuse läbi. Juudikristliku kultuuri imago dei oli kantud usust inimese jumalanäolisusse. Jumala pilt tema täiuslikkuses pidi olema see, mille poole pürgida. Ehkki seesama jumalasõna, Raamatute Raamat ise teatas, et jumalaks siin maapealses elus ei saada niikuinii.
Niisiis vajas inimene täiustumiseks väliseid pilte, asukohaga kas siis kosmoses või jumalikkuses. Ning mõistagi ei saa unustada, et need pildid kuulusid ülikutele ja vabadele kodanikele, lihtrahvas õppis toimetulekut oludega, mis neile antud. Järgnevad sajandid säilitasid lõhe taevase ja maise, täiusliku ja ebatäiusliku vahel, ent haridus oma vormides jäi teejuhiks täiuslikkuse poole pürgimisel ka keskajal. Iseloomu voorused kuulusid lahutamatult haridushüvede sekka.
Renessansiajastul, mil inimarengulised pürgimused said koondnime «humanism», sai haridusest inimese inimlikustamine. Ehk inimese osaks oli saada järjest rohkem inimeseks. Hariduspürgimustesse lisandusid vaba tahe, valikuvabadus ja eneseteostus. Ühes loodusteaduslik-tehnoloogilise arenguga sai alguse religiooni ja teaduse lahkukasvamine ning hariduse sekulariseerumine – asumine igapäevavajaduste teenistusse.
Valgustusajastust alates kujunes haridusest uus religioon, progressi ning tuleviku innustaja ja lubadus, nii väärtuste eeldus kui iseväärtus. Tulevikku kandsid inimest universaalse kaaluga mõisted, nagu ratsionaalsus, inimlikkus, moraalsus, emantsipatsioon, individuaalsus, subjektsus. Kasvasid lahku saksa keeleruumi ja angloameerika haridusekäsitus, Bildung ja education.
Bildung-mõtlemine, mis tugevalt mõjustanud nii soomlaste kui eestlaste haridusarusaamu, on järelvaates tunnistatud poeetiliselt ülevaks erandlikkuseks õhtumaise inimese ajaloos, ent ta jäi sajanditeks meelde tuletama inimese kohustusi oma vaimu ees. (Vaid mõni üksik psühholoogiateaduse ääreala tunnistab tänapäeval vaimu ja vaimsuse mõistet.)
Bildung’is (kasutusel kui termin) kohtusid kõige mitmekesisemad ideaalid vankumatus usus, et inimeses kätkev vaimujõud aitab ta välja nii vaimse kui füüsilise viletsuse alandusest ning õilistab kogu ühiskonda. Bildung’il oli vähe tegemist riigiga.
See samastus inimese teekonnaga eneseleidmisele, eneseloomisele ja eneseületamisele. Kanti, Fichte, Schleiermacheri, Dilthey jt tõlgenduses sai haridusest inimese inimeseks saamine, arenguülesanne valgustumise nimel, sõltumatus nii looduslikust kui sotsiaalsest äramääratusest, kriitiline ja emantsipatoorne ettevõtmine ehk vabanemine kõigist võimu vormidest.
Humboldti sõnastuses on haridus end aina taasloov mina ja maailma suhe, kuhu lahutamatult kuulus moraal – Kanti järgi vabaduse valdkond, mis eeldab nii kriitilist mõistust kui mõistuse kriitikat. Viimane tähendas mõistuse eneseanalüüsi, mida me teada võime, tegema peame ja loota tohime. Moraali vabaks andmine tõi kaasa individuaalse vastutuse. Ka eestlaste jaoks kujunes haridusest religioon. Lootuses usaldati haridusele oma elutee.
Mõistetel on oma saatus – käsikäes inimeste muutuva mentaalsuse ja käekäiguga. Bildung kui inimese mõõtkava ja ka täitumatu lubadus tõusis teravalt esile Teise maailmasõja järgse Frankfurdi koolkonna aruteluringides. Põhiküsimuseks, kuidas sai haritud inimesest hirmutegudeks võimeline olend.
Kuigi haridusideaalid lubasid barbaarsusest väljakasvamist, ennustas Max Horkheimer juba enne suurt sõda tehnoloogiate sünnitatud uut barbaarsust. Theodor Adorno kirjutistest hariduse ja kasvatuse kohta läks laiemalt käibele mõiste Halbbildung, poolharidus, mis on olemuselt võõrandunud ja esemestunud teadvus, kitsas spetsialiseerumine, võimetus teha asju küsitavaks ja võtta kõike antuna.
Vastutuse ja vabaduse eest põgenemine autoritaarsetesse struktuuridesse sai üheks motiiviks Erich Frommi loomingus. Bildung’i ideestikku olid tekkinud mõrad, seda enam et edenevad kooliuuringud teadvustasid laiemalt kooliõpetuse haridusideaalide vastast loomust ehk kriitikavaba reproduktiivse õppimise absoluutset valitsemist. See on valdav õppimisviis ka tänapäeva eesti koolis.
Kui kooliõppimise mitmesugused Bildung’it välistavad vormid ühes variõppega õitsesid ja kosusid, siis kõhetus ja mõranes Bildung’i ideestik ise. Vaimu ja vaimsuse mõiste on kasvatusteaduslikes tekstides jäänudki ebalevaks äärealaks, vaatamata vaimuteaduste (Geisteswissenschaft) mõjukusele sajandi esimesel poolel.
1990. aastaist alates oli valik tehtud ja haridus kui religioon langenud turureligiooni ees. Uueks doktriiniks kujunes õppimine ehk lakkamatu enese vastu sirutumine tujuka turu nõudmistele. Inimene maandus (ehk sekulariseerus) lõplikult, jättes taeva ja oma vaimu sinnapaika. Muutus terve sõnavara, millega siitpeale räägiti haridusest. Teadmisest sai informatsioon, tervikarengust kompetentsuste loetelu, sisust standardid, inimvõimetest õppekava väljundid, inimesest enesest inimkapital.
Trooniks ja krooniks kogu uues haridusmõtlemises kujunesid hindamine, konkurents, pingeread (ja seda üle maailma), mille ees taandusid ka oma vaateid meeleheitlikult kaitsvad Bildung’i-usku haritlased. Et kaitsta igaühe õigust haridusele vaatamata päritolust, riigistati haridus lõplikult. Riik sai õigustuse oma kulu ja kirjadega pakutavat kontrollida.
Austria teadlane Konrad Paul Liessmann kirjutab oma raamatus «Theorie der Unbildung» (harimatuse teooria): «Hariduse vaimne sisu on muutumas välisteks asjastunud informatsiooniosakesteks, haridus on taandatud väljaõppeks ja teadmine degradeeritud inimkapitali tunnuseks, mille üle saab bilanssi pidada. Ent ometi on haridus midagi muud kui paindlikud mobiilsed meeskonnatöövõimelised kloonid, keda soovitakse näha hariduse tulemusena.»
Kuivõrd liberalism annab väärtused vabaks, on haridusest lahti haagitud moraal, sest kui keegi ei tea, mis on õige, ei saa keegi enam pretendeerida väärtuste autoriteedi staatusele. Hollandi teadlane Willem Wardekker fikseerib toimunu: «Avalik moraal ja vastutustunne läänemaades on ohus ja kustumas. Suureneb inimeste arv, kelle käitumine põhineb üksnes kalkulatsioonil.»
Kooliõppimise fookus piirdub PISA, kompetentsimudelite ning haridusstandarditega. Saksa teadlase Andreas Gruschka sõnastuses peetakse nüüd haridustaseme näitajaks standardiseeritud triviaalsete ülesannete mehaanilist lahendamist õpitud harjumuste toel.
On arutletud, et mõranemise alge peitus juba Bildung’i algses ideestikus. Kui mõistuse kõikvõimsuse usk kuulutas kõige ja kõigi tehtavust, kasvatas see ülbust. Kontrolliihaluses kuulutati hariduses kõik mõõdetavaks ja inimesse ettenähtud portsjonitena sisestatavaks. Tegijad ei mõelnud mõtteid oma mõtlemisest ega lugenud kasvatusfilosoofide töid sellest, et nii hariduses kui kasvatuses jäävad võimalused avatuks. Me ei saa ette teada, mis lõplikult välja tuleb. Saame vaid teha omalt poolt parima, aukartuses inimese ja tema eluteekonna ees.
Mida nende mälestustega peale hakata? Vahest on need abiks, kui teeme kõige põhimõttelisemaid valikuid, millele ehitame üles oma elu. Sest valikutele on lahti ka Bildung’i-järgne maailm.
Me valime oma inimkäsituse ja selle pinnalt oma enesekäsituse. Kas inimlaps on materjal või oma elule mõtet otsiv, iseend ja oma tegelikkust loov ning teadvustav olend? Kas hariduskäigu tulemus on toodang tööjõuturule või end tegelikkusega suhestav indiviid, isiksus, subjekt? Kas hariduse mõte on karjäär ning maised hüved või arendada eneses nüansirohke tunnetus maailmast osasaamiseks? Kes usutakse end olevat?
Just nii tasuks suhtuda haridusse, mille võimalused selle rohkuses avanevad ka praegu.