Koolikott. Foto on illustreeriv.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Kuigi mitte-eestlastest sisseränne pole Eestit taasiseseisvumise järel (veel) märkimisväärselt puudutanud, ei ole tegu siiski haruldase olukorraga, seetõttu pole enam uudis, et Eesti koolides õpib lapsi, kes kooli tulles eesti keelt kas üldse või praktiliselt üldse ei oska, kirjutab värskes Õpetajate Lehes õiguskantsleri nõunik Aigi Kivioja.

Selliseid õpilasi on Eesti hariduskorralduses hakatud nimetama uusimmigrandist õpilasteks. Tegu on nii Euroopa Liidust kui ka teistest riikidest Eestisse tulnud tööliste, asüülitaotlejate, pagulaste või migrantide lastega, kes soovivad alustada õpinguid eesti koolis ning on Eestis elanud vähem kui kolm aastat. Siiski pole tegu vaid mitte-eestlastest õpilastega. Koju pöörduvad tagasi ka teistes riikides pikalt elanud eesti päritolu pered, kelle lapsed on sündinud või elanud suure osa oma elust välismaal, mistõttu ei pruugi nad kohe osata eesti keelt piisavalt selleks, et koolis probleemideta toime tulla.

Põhjus, miks pidasin vajalikuks uusimmigrandi staatuses laste õppe teemale tähelepanu juhtida, on hiljuti lõpplahenduse saanud õiguskantsleri menetlus, kus Eestisse tagasi pöördunud perest pärit lapsele polnud koolis tagatud küllaldane abi. Õiguskantsleri seisukoht kõnealuses asjas on kättesaadav kodulehel www.oiguskantsler.ee.

Laps ei suutnud õppetöös osalemiseks vajalikku eesti keele taset omandada kahe ja poole aasta jooksul. Mitu aastat õppimist mittejõukohase ja vajalikul määral kohandamata programmi alusel päädis terviseprobleemidega ning konfliktidega koolis. Lapse õpetada võtnud koolil polnud enne seda juhtumit muukeelse lapse õpetamise kogemust ning osalt olid kooli tegemised ja tegematajätmised sellest põhjustatud. Arvestades, et ka integratsiooni ja migratsiooni sihtasutuse Meie Inimesed hinnangul ei tunnetata uusimmigrandi staatuses laste õppekorralduse probleemi seni, kuni ühel päeval saabub täiesti ootamatult teade uuest võõrkeelsest õpilasest või lapsest, on asjakohane teemal peatuda.

Õigusliku aluse eesti keelt mittevaldava lapse eesti õppekeelega kooli vastuvõtmiseks sätestab põhiseadus, mille kohaselt on igaühel õigus saada eestikeelset õpetust. Kuigi meil on ka vene õppekeelega koole, siis isegi juhul, kui lapse kodune keel või üks kodustest keeltest on vene keel, peab laps saama vanema soovi korral õppida eesti õppekeelega koolis. Lisades eestikeelse hariduse saamise õigusele nõude, et põhihariduse peavad omandama kõik lapsed, sealhulgas välisriigi kodakondsusega või määratlemata kodakondsusega isikud, saabki tõdeda, et iga eesti õppekeelega kool peab olema põhimõtteliselt valmis piisava keeleoskuseta õpilast õpetama.

Uusimmigrandi mõistet põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ei kasuta, seadus räägib kooli õppekeelt ebapiisavalt valdava õpilase puhul hoopis hariduslikust erivajadusest. Nagu muude hariduslike erivajaduste puhul, ei anna seadus ka ebapiisava keeleoskuse korral valmisretsepti, mis sellise lapsega koolis ette võtta, kuidas tema õpet korraldada. Seega peab kool iga konkreetset last silmas pidades valima just tollele lapsele vajalikud ja sobilikud tugimeetmed, et koolis õppimine oleks võimalik ja tulemuslik. Seejuures pole kool vaba langetama ükskõik millist otsust: valida võib seadusega lubatud meetmete vahel (nt individuaalne õppekava, tugispetsialistide teenused), peab arvestama lapse parimate huvidega ja võtma seadusega nõutud ulatuses arvesse lapsevanema tahet. Teatud meetmeid võib rakendada vaid nõustamiskomisjoni soovitusel (nt kohustusliku õppeaine õpetamisest vabastamine).

Õnneks ei pea koolid uusimmigrandist laste õppe korraldamisel lähtuma vaid suure abstraktsusastmega õigusaktidest ja asuma ise jalgratast leiutama. Välja on töötatud hulk konkreetseid soovitusi ja juhendeid, mida on ka kasutatud. Kusjuures vajalikku materjali leiab hõlpsasti ka internetist (vt nt HTMi välja antud «Uusimmigrantide lapsed Eesti hariduses. Haridus­poliitilised põhimõtted ja hariduskorraldus»; TÜ Narva kolledži välja antud «Emakeelest erineva õppekeelega õpilane koolis»).

Muu hulgas soovitatakse neile lastele koostada individuaalne õppekava. See võimaldab vahetada õppeaineid võrreldes kooli õppekavaga (vajadusel eesti keele kui emakeele asemel eesti keele teise keelena õpe), teha muudatusi õpitulemustes ja hindamises, muuta tunnijaotusplaani. Oluline on, et individuaalse õppekava koostamisse kaasataks lapsevanem, kes saab nii osaleda lapse õppeprotsessis, on kursis koolis toimuvaga ja saab toimuvast aru. Just piisav suhtlemine lapsevanemaga ja vajalike selgituste andmine tundub õiguskantsleri perspektiivist vaadatuna eriti oluline ning aitaks nii mõnigi kord arusaamatusi või konflikte vältida.

Iga kool, kes pole veel uusimmigrandi staatuses õpilastega kokku puutunud, peaks leidma aega mõtiskluseks ja visandama enda jaoks tegevusplaani juhuks, kui selline õpilane kooli saabub. Vähemal tasub selgeks teha, kust saab sellise lapse õppe korraldamiseks kiiresti nõu ja abi ning millised on praktikas läbiproovitud toimivad lahendused.