/nginx/o/2014/02/26/2857600t1he89e.png)
Võib arvata, et pärast Dan Browni järjekordse actionromaani «Inferno» ilmumist algas turistide tunglemine Firenzesse ning paljud kiikasid huvi pärast ka Veneetsiasse ja Istanbuli, uurimaks objekte, mida Robert Langdon järjekordsel maailmapäästmisatsioonil väisas. «Lahtimuugitud Inferno» avab Browni raamatu tausta ning näitab, mis tegelik, mis mitte.
Ei saa salata, et «Inferno» tekitas huvi pisut põhjalikumlat mõista Dantet, tema «Jumalikku komöödiat», Firenzet, meie planeedi ülerahvastamise probleeme ning transhumaniste. Et mitte tuhnida infost üleküllastunud internetis, koondati «Infernot» puudutav kaante vahele. Ka on raamat siiski arvutiekraanist etem.
Tõsi, «Inferno» ei löönud sedavõrd laineid kui Browni tähtteos «Da Vinci kood», misjärel hakkasid tuhanded käima romaani peategelase, sümboloogiaprofessor Langdoni jälgedes, eelkõige Pariisis. Sest Brown ei mõtle tegevuskohti välja, vaid paigutab sündmused olemasolevasse. Ka ses «Inferno» lahtimuukimisraamatus on näidatud ära Langdoni ja tema abilise, üligeniaalse (IQ 204) neidise Sienna Brooksi, põgenemisteekond Firenzes. Kindlasti leidub neid, kes pole leisad ja selle rännaku läbi teevad, avastades maailma kultuuripealinna.
Kuna «Infernos» on mitme saladuse puhul võtmeks Dante Alighieri ja tema «Jumalik komöödia», harutatakse nii autor kui teos järelraamatus põhjalikult lahti, pakkudes lugejaile põhiteadmisi ning viiteid edasiseks uurimiseks. Saab selgeks, milliseid sümboleid ja koode kasutas Dante oma tähtteoses ning millised religioossed, filosoofilised ja teaduslikud teemad seal peituvad.
Samuti avatakse raamatus Firenze ning kuulus Duomo oma veelgi kuulsama kupli ja paradiisiväravatega ning selgitatakse Dante-aegset kultuuriruumi ning poliitilist olukorda.
Ja mõistagi transhumanistid, kes on «Infernos» Langdoni vastased, kui nii võib öelda, kuigi kummalisel kombel ei kiru lõpuks keegi kurja geeniuse Bertrand Zobristi plaani kärpida maailma rahvastikku.
Kui vaid osagi maailmast loeb läbi nii «Inferno» kui «Lahtimuugitud Inferno», tuleks Brownile omistada rahvavalgustaja tiitel, sest rumalamaks tema teosed – olgugi et põnevikud – lugejaid kindlasti ei tee.