Tiit Kärner.

FOTO: Erakogu

Tartu Ülikooli Füüsika Instituudi vanemteadur Tiit Kärner kirjutab Postimehe arvamusportaalis probleemide kompleksist, millesse kuuluvad iive, lastega perede vaesus, sooline lõhe palgatasemes ning poliitilises esindatuses.

On olemas üks probleemide kompleks, millest on palju räägitud, kuid mille lahenduse suhtes selget arusaamist ja üksmeelt ei ole. Sinna kuuluvad iive, lastega perede vaesus, sooline lõhe palgatasemes ning poliitilises esindatuses. Ühtseks kompleksiks muudab selle asjaolu, et kõigil neil probleemidel on ühine põhjus ning ühine lahendus. Ühine on aga ka see, et selle lahenduse nägemine takerdub erinevate ideoloogiliste seisukohtade ning eelarvamuste taha. Kui Reformierakond näeb lastega perede majandusliku toimetuleku lahendusena vajaduspõhiste toetuste kasvu, siis sotsiaaldemokraadid näevad seda universaalsete lastetoetuste kolmekordistamises, mis pidavat ka iivet tõstma põhjamaade tasemele. Soolise palgalõhe põhjusena näevad sotsiaaldemokraadid vananenud ühiskondlikku mõtlemist, lahendusena aga sookvoote nii majanduslike kui poliitiliste ametikohtade täitmisel.

Aktuaalsete probleemide lahendamine sajandivanusist ideoloogiaist lähtudes ei pruugi olla eriti tulemuslik. Tasub meenutada, et vaid paarikümne aasta eest tundus inimkonna plahvatuslik kasv ühe suurima globaalse probleemina, praeguseks hetkeks on see asendunud murega vähese sündimuse pärast, sest on hakatud tajuma rahvastiku vananemisega seotud majanduslikke ja sotsiaalseid ohte (demograafiline kriis). Olukorrad muutuvad nii kiiresti, et tekkivatele probleemidele valmis lahendusi ei ole, need tuleb ise leida.

Sündimuse languse põhjused on üldjoontes teada: üleminek palgatööle + riiklik pensionisüsteem, mis muutis lastest hoidumise majanduslikult kasulikuks. Kui mingi asi on kasulik, siis tekib vältimatult ka mõtteviis, mis vastavat käitumist õigustab ja õilistab, nii on pereväärtused ja lapsed taandunud ka väärtusahelas. Levinud mõteviisi järgi on laste saamine ja kasvatamine, sarnaselt lemmiklooma pidamisega, inimese eralõbu, mis riiki ei puuduta. Seetõttu on «laps» kujunenud «vaese» sünonüümiks ning riiklikud lastetoetused kujutavad sisuliselt vaesteabi. Olemasolevad ja kavatsetavad toetusprogrammid (ka 2012. aasta «vanemapension») suudavad laste kasvatamisest tulenevalt sissetulekute ebavõrdsust vaid veidi leevendada ning nendega demograafilist kriisi ei lahenda. Seisund, kus lastest loobumine annab inimestele olulise sissetulekueelise, tuleb kaotada.

Laste kasvatamine tuleb muuta tasustatavaks tööks, lastega kodus olevatele emadele tuleb maksta nende töö eest palka (emapalk, mitte vanemahüvitis), nii nagu riik maksab palka sõjaväelastele, politseinikele, arstidele. Loomulikult, nagu iga töö korral, makstakse palka vaid korraliku töö eest. Vanemlikud õigused käivad koos vastutusega lapse eest, kui viimast ei ole, tuleb ka esimene ära võtta. Raha emapalgaks, ükskõik kas lastetusmaksu, solidaarsusmaksu vms nime all, tuleb koguda neilt, kes lapsi ei kasvata. Põhimõtteks on, et laste ülalpidmine ja nende eest hoolitsemine on riigi, st kõigi tema elanike ühine kohustus ning materiaalselt kõik panustavad sellesse võrdselt. Kel endal lapsed puuduvad, panustab võõrastesse. Loomulikult kuuluvad lapsed seejuures nende vanemaile, kes kannavad endiselt nende eest isiklikku vastutust. Kust võtta raha? Sealt, kus võtavad seda lapsi kasvatavad vanemad, ega keegi ei mõtle ju tõsiselt, et kui mingi ime läbi peaks sündide arv taas kasvama rahvastiku taastootmist võimaldavale tasemele, viiks see riigi majanduslikule kokkuvarisemisele.

See lahendus kaotab hoobilt erinevuse meeste ja naiste sissetulekutes. Nagu soolise palgalõhe uuringud on näidanud, erineb meeste ja naiste poolt saadav palk täpselt samapalju nagu meeste ja naiste poolt küsitav palk (vahe läinud aasta andmeil 28 protsenti). Seega tuleb küsida, miks naiste soovid on tagsihoidlikumad. Nagu viimased uuringud on näidanud, on eesti naistel laste saamise soov üllatavalt suur, ehkki tegelikkuses see enamasti ei realiseeru. On väga tõenäoline et naiste suurem tagasihoidlikkus on tingitud sellest, et tööle minnes mõtleb (kui see sõna siin on üldse asjakohane: see «mõte» ei pruugi olla teadvustatud) naine ka oma lapsele – võimalikud haigusepäevad, vajadus varem ära minna või ära käia jms, mis laste kasvatamisega paratamatult kaasneb. Samaga ilmselt arvestab ka tööandja. Emapalk peakski olema seadustatud nii, et see kataks selle 28 protsendi vahe, sest see ongi laste kasvatamiseks tehtav töö. Sel kujul vähendaks emapalk ka oluliselt laste vaesusriski.

On ilmne, et juba oma majandusliku positsiooni tõttu on täiskohaga (riigi)töötaja ning koduse harrastusaedniku või lapsehoidja sõnal erinev poliitiline kaal. Kuid naiste poliitilise mõju kiireks tõstmiseks on olemas lihtne ja mõjus vahend, millest on iibe tõstmise kontekstis juba korduvalt räägitud. See on nn laste valimisõigus, mis tähendab, et igal lapsel, vanusest sõltumata, on valimistel hääl, mille kasutusõigus delegeeritakse tema kasvatajale, normaalse perekonna korral (mõlema vanema olemasolul) tema emale. Ema eelistamine isale ei tulene seejuures sedavõrd vajadusest naiste poliitilist kaalu tõsta, vaid sellest, et üldjuhul teab ema lapse vajadusi paremini ning juhindub neist enam, kui isa. Selles ei tasu näha diskrimineerimist, see lihtsalt on nii ja küsimus on vaid selles, kas me kavatseme lähtuda laste huvidest või mitte. Ma ei kavatse (veel kord) hakata selgitama laste valimisõiguse mõtet, läinud aasta Akadeemias tegi seda põhjalikult Andrei Hvostov. Vaid kaks ääremärkust. Esiteks, laste valimisõigus sel kujul muudab laste huvide kaitse poliitilise süsteemi automaatselt toimivaks koostisosaks. Teiseks, see idee, sedavõrd, kui seda on saanud ajas järgida, pärineb Otto von Habsburgilt ning tema n-ö maaaletoojaks oli Linnart Mäll.

Loomulikult on siin pakutu skemaatiline ning praktilist läbitöötamist vajav, kuid see-eest reaalne programm, mitte kosmeetiline asendustegevus. Teiste riikide ning nüüd ka meie enda kogemus on näidanud, et senised toetussüsteemid ei toimi. Sündide arv Eestis on langenud jälle tasemele, kus ta oli enne vanemahüvitisseaduse vastuvõtmist 2004. aastal. Seejuures kulutab riik vanemahüvitiseks aastas ca 160 miljonit €. Neile, kes ütlevad, et kirjeldatud ettepanekud ei ole kaasaja arusaamadega kooskõlas, tahaks öelda, et pole mingit alust arvata, et 21. sajandi alguseks on inimkond on jõudnud oma arengu tippu, kust edasi liikuda pole enam mõeldav. Inimkond on veel väga noor, meenutagem, et alles sada inimpõlve tagasi viibisime Moosese ja Trooja sõja müütilises ajas, Galileist ja Newtonist lahutavad meid  aga vaid kümme inimpõlve. Me oleme nii noored, et kõik probleemid, millega inimkond oma arengus kokku puutub, on uued, seega uued saavad paratamatult olema ka lahendused.

On tõenäoline, et paljudele pakutud mõte ei meeldi. Pole hullu – senikaua kuni teil on asemele pakkuda midagi paremat. Pole aga kuulda, et kellelgi oleks, ei uutel poliitlavale pürgivail ega parlamendierakondadel. Need, kes peavad peatähtsaks valimisseaduse muutmist ning soovitavad selleks Rein Taagepera käest nõu küsida, võiksid ta käest küsida ka seda, millega tegelemist tema olulisemaks peab – valimisseaduse muutmise või Eesti rahva iibega. Ta on ajakirjanduses sellele tegelikult juba ammu vastanud. On aeg tegeleda oluliste asjadega.