Kadri Maasik

FOTO: Erakogu

Kuigi õpetajate palga küsimus on tekitanud palju segadusi, on lisaraha eraldamine fakt, nagu ka tõsiasi, et koolipidaja on valdavalt omavalitsus, kirjutab haridus- ja teadus­minis­teeriumi planeerimise asekantsler Kadri Maasik.

On igati tervitatav, et hariduse rahastuse arutelu aktiivselt toimub ja et selles osalevad ka hoolekogude esindajad. Margus Oro ja Meelis Luha artikli (PM 6.02) positiivseim sõnum on, et ka hoolekogud tajuvad selgelt vajadust tõsta õpetajate palka. Õpetajate palgatõus on ministeeriumi prioriteet ja selle nimel tegutsetakse sihikindlalt.

Seega väärivad Oro ja Luha küsimused kindlasti sisulist vastust. Samuti vajab vastust nende läbiv etteheide: ministeerium vassib ja eksitab avalikkust ja õpetajaid, sest «tegelikult satuvad kõik peale alampalga saajate vihma käest räästa alla».

Õpetajate palgarahaks anti omavalitsustele mullu 157 miljonit ja tänavu eelnõu järgi 166 miljonit eurot (võrreldavatel alustel). Samal ajal väheneb õpilaste arv ja riik võtab riigigümnaasiumide loomisega ka osa kohustusi omavalitsustelt üle. Tänavune 166 miljonit eurot palgatoetust on arvestatud praegusele 10 578 õpetajale (täiskoha arvestuses) ja seega saavad omavalitsused ainuüksi riigilt saadud raha toel maksta keskmiselt 976-eurost kuupalka.

Palgatõusu tempot illustreerib see, et kui aastal 2012 oli õpetajate keskmine töötasu 814 eurot kuus, siis omavalitsuste (esialgsete) andmete järgi tõusis see eelmise aastaga üle 930 euro ehk 15 protsenti. Seega ületas tegelik keskmine palk alammäära ligikaudu 30 protsenti ning tegelik palgakasv oli suurem kui riiklikult tagatud alammäära tõus.

Samas on osaliste arusaamine õpetajate töö tasustamisest kahetsusväärselt segane, mille tagajärjel on möödarääkimine pigem reegel kui erand. «Mis on tegelikult õpetaja palk?», «Mille eest makstakse?» ja «Kes maksab?» on kahjuks ühise avaliku vastuseta küsimused. Ministeerium on möödunud kolme aasta jooksul püüdnud sellesse arusaamade sasipuntrasse selgust tuua.

Õpetaja palk on õpetaja kogutöötasu, mitte ainult õpetaja riiklikult määratud miinimumpalk, nagu tihti arvatakse. Õpetaja miinimumpalka või selle kasvu on tihti ekslikult võrdsustatud õpetaja tegeliku palga ja selle kasvuga, mis on jätnud väära mulje, nagu otsustaks palga riik ning nagu peakski õpetajale maksma ainult miinimumi. See eksiarvamus kaob loodetavasti kiiresti ajalukku.

Teadaolevalt tõusis ka õpetaja miinimumpalk sellest aastast 715 eurolt 800 eurole, kuid tegelik omavalitsustele antav palgaraha – ehk see 976 eurot õpetaja kohta – on õpetajate miinimumpalgast ju 22 protsenti suurem.

See lubabki tööjõukulu diferentseerida – kirjutada parematele ja kogenumatele õpetajatele töölepingusse palju suuremaid summasid – ning maksta koolide õppe- ja palgakorraldusest tulenevaid lisatasusid (sh klassijuhataja lisatasu).

Näiteks Tartu saab tänavu õpetajate palgatoetust ehk tegelikku raha vähemalt 1060 eurot iga õpetaja ametikoha kohta, mis on lausa 33 protsenti üle õpetaja miinimumpalga. Mure seniste vanemõpetajate ja õpetajate-metoodikute, veidi laiemalt aga kõigi tulemuslikumalt töötavate õpetajate palkade pärast on põhjendatud. Seaduse järgi makstakse palka vastavalt kooli palgakorraldusele, mille kehtestamisel on jällegi hoolekogul sõnaõigus.

Lihtne rehkendus näitab, et eraldatud palgatoetus võimaldab Tartus vähemalt kümnele protsendile õpetajatest maksta 1600-euros­t palka, veel kord kümnele protsendile 1200-eurost palka ning lisada sellele veel klassijuhatajatasu kümme protsenti põhipalgast.

Seega ei saa kuidagi paika pidada väide, et ainult miinimumtasu saavate õpetajate palka tõstetakse. Loodame väga ja ootame, et see toetus jõuab võimalikult kiiresti koolide eelarvesse ja sealt õpetajateni.

Siit kasvab välja teine segadust tekitav koht: kes raha koolidele annab? Õpetajad võtab tööle ja maksab neile palka tööandaja – enamiku õpetajate puhul on selleks kohalik omavalitsus kooli­direktori kaudu, vaid riigikoolide puhul on selleks riik. Koolipidaja ehk omavalitsus otsustab nii koolide eelarve, koolide hulga kui ka õpetajate arvu üle. Muide, kooli eelarve otsustatakse koolipidaja kehtestatud korras, kuulates ära ka hoolekogu arvamuse. Loodame, et ka eespool nimetatud artikli autoritel on olnud võimalus oma kooli eelarve kujunemisel kaasa rääkida.

Samas on üks ministeeriumi suurimaid probleeme olnud aastaid tõsiasi, et mitu – kuigi õnneks mitte enamik – koolipidajat pole õpetajate palgaks eraldatud kogu raha õpetajatele välja maksnud. Varem ei pruukinud õigusaktid sellist teguviisi otseselt keelata, kuid küsimus on põhimõttes ja prioriteetides. Otsustajatel on keeruline suurendada riiklikku toetust, teadmata, kas raha õpetajani üldse jõuab.

Rõhutamist väärib, et omavalitsustele palgatoetuse andmise reeglid ei saa kuidagi õpetaja koormust kasvatada. Ühe murena märkisid hoolekogu liikmed artiklis, et «õpetajate töökoormus sama töötasu eest pigem kasvab» või mingid riigi palgakorralduse muudatused suurendavad õpetaja koormust. Siin on head hoolekogude liikmed kahjuks eksinud. Õpilaste-klasside-õpetajate hulk jääb samaks või isegi väheneb, ja siis ei muutu ju ka töö hulk. Töötasu ja riigi toetus aga samas kasvab!

Oro ja Luha artikkel tõstatab ka teema, et «selgitustest, kuidas üha suurenevad summad peaksid õpetajateni jõudma, pole võimalik aru saada». Just selleks kutsusimegi ellu portaali HaridusSilm.ee, kus iga omavalitsuse kohta saab jooksvalt jälgida ka õpetajate palgastatistikat: kuidas riigi toetus õpetajateni jõuab ning missugused omavalitsused omalt poolt palgaraha lisavad. Täiskohale taandatud tegelike keskmiste palkade (mitte miinimummäärade) näitamine lubabki adekvaatselt võrrelda õpetajate palka teiste töötajatega ning jälgida selle muutumist üle aastate.

Mäletatavasti tekitas arvude avaldamine suure poleemika, sest paljudele omavalitsustele tundus, et neid rünnatakse. Samas on ülevaate aluseks omavalitsuste eneste raamatupidamise andmed ning koolide info seal töötavate tegelike õpetajate kohta.

Portaali andmete põhjal võib nüüd teha ka kokkuvõtteid eelmise aasta palgatõusu tempo ja – mis veel olulisem – viisi kohta. Igakuiste palgasummade avaldamine kiirendas palgatõusu ning sundis samas nii ministeeriumi kui ka omavalitsusi otsuseid selgitama – see võib olla ebamugav, kuid on ka vajalik.