Toomas Jürgenstein: üks kõigi, kõik ühe eest

Toomas Jürgenstein Foto: Pm

Hugo Treffneri gümnaasiumi õpetaja Toomas Jürgenstein kirjutab, et küpsemas on uus õpetajate streik ja küsimus pole enam ühe­kordses palga­tõusus, vaid õpetajaametis tervikuna.

Pisut vähem kui kaks aastat tagasi (7.03.2012) avaldas Postimees õpetajate streigi puhul Urmas Nemvaltsi karikatuuri, kus kaks õpilast vaatavad suletud koolimaja poole ja lühem neist nendib: «Täna siis õpetajad meid ei õpetagi.» Ning pikem ja elukogenum vastab: «Ära sa ütle, täna õpetavad nad meile, et me ei oleks sellised lambad, nagu meie esivanemad on olnud.»

Karikatuur peabki probleemidele tähelepanu juhtimiseks liialdama ning kirjeldatud kunstilist väljendust ei tohiks kindlasti mõista eelnevate põlvkondade halvustamisena. Küll aga tunnustab ja väärtustab kirjeldatud joonistus enese eest seismist.

Haridusinimeste ringides on tõsiselt räägitud uuest streigivajadusest, sest kahjuks tuleb tunnistada, et õpetajate protesti esilekutsunud probleemid, mis puudutasid õpetajate palka, töökoormust ja selle ameti väärtustamist, on aktuaalsed ja rahuldava lahenduseta tänaseni.

Seedides hiljutist uudist, et riigi poolt Tartu linna gümnaasiumide õpetajatele eraldatud palgaraha väheneb umbes kuus protsenti, meenus mulle EBSi asutaja Madis Habakuke paari kuu eest ilmunud artikkel «Õpetame vaeseks olemist» (PM 28.11.2013), mis mind ilmumise ajal oma stereotüüpsuse tõttu parasjagu pahandas. Muu hulgas väidab Habakuk oma artiklis, et piiratud oludes kasvavates lastes ei tekigi suuri eesmärke, neile antakse koolist kaasa negatiivne suhtumine rikkusesse ning suhteliselt vaesed õpetajad ei suuda neis tekitada majanduslikus mõttes väärikaid sihte.

Tunnistan, et ma pole kohanud koolides rikkuse halvustamist. Tõsi, vahel olen märganud õpetajate püüdu jõudumööda öelda «ei» ühiskonnas laialdast kõlapinda omava edukultuse jõudmisele kooli. Ma arvan, et selliseks vastuseisuks on päris palju põhjuseid, toetuda võib siin näiteks põhjanaabrite haridusedu ühe arhitekti Pasi Sahlbergi mõtetele, kes on soome koolide arengu osas vägagi murelik ning osutab neljale ohtlikule sümptomile: «[---] võistlus koolide vahel, võimalikult standardsed koolid, palju autonoomiat, ent pidev õpilaste testimine, et lapsevanemad teaksid, milline kool on parim. Koolides nähakse äritegemise võimalust, mitte kõigile mõeldud avalikku hüve [---]» (Riin Aljas, «Soome haridusedu isa: 21. sajandi koolides levib HIVga võrreldav viirus», EPL 29.11.2013). Minu kogemus ütleb, et eelnimetatud ei-ütlemine muutub üha ebakindlamaks, kui õpetajad tunnevad, et neid on töötasu lubadustega jälle tüssatud.  

Samas olen mitmel korral mõelnud Habakuke kirjeldusele õpetajast kui vaesuse kultiveerijast ning leidnud seal ka momente, mille teadvustamine on oluline. Minu üks ilusamaid mälestusi möödunud suvest oli kohtumine oma kunagiste õpilastega, nüüdseks meeldiva abielupaariga. Jõime kohvi, rääkisime maast-ilmast, loomulikult koolist ja eneste käekäigust ning jutuajamise lõpus pöördusid nad minu poole ootamatu ettepanekuga: «Meil läheb majanduslikult hästi ja me saame keskmisest paremini hakkama. Kui Sul oma klassis on mõni õpilane, kes vajab majanduslikku tuge, siis anna teada, me aitame!»

Klassi tasandil polnud mulle niisuguseid ettepanekuid veel kordagi tehtud, ehkki tean, et mitmed vilistlased on toetanud Hugo Treffneri gümnaasiumi märkimisväärsete summadega. Näiteks tänu Hugo Treffneri sugulase Karl Treffneri annetustele saame pakkuda tasuta koolilõunat umbes neljakümnele õpilasele.

Usun, et selliseid hingekosutavaid näiteid oleks tunduvalt rohkem, kui õpetajal oleks ka endal võimalus kooli ajal reaalsete annetustega tuge vajavaid õpilasi toetada. Õpilaste vajadusteks kasutatud summad ei pruugi suured olla, kuid olen tähele pannud, et annetustegevus on nakkav ning koolis tuge saanud õpilased hakkavad seda suure tõenäosusega tulevikus ka teistele pakkuma.

Minu arvates on teiste aitamine majanduslikus mõttes väga väärikas tegevus, mis suurendab ühiskonnas solidaarsustunnet ja koosmeelt. Hetkel on sellised võimalused õpetajatel majanduslikel põhjustel enamasti vägagi piiratud.

Viimaks tahaksin jõuda haridusalal tehtud uuringute juurde, mis minu jaoks kinnitavad tõsiasja, et küsimus pole ammu enam ühekordses palgatõusus, vaid õpetajaamet tervikuna on ohus. On mõneti reaalset hariduspilti ähmastav, et Eestis on sageli esile tõstetud PISA tulemusi, mis kinnitasid, et meie põhiharidus on igati hea ja konkurentsivõimeline, kuid pigem on tagasihoidlikult vaikitud täiskasvanute oskusi mõõtva PIAACi uuringu tulemustest (ehkki PISA tulemuste kõrval on ka PIAACi tulemused haridusministeeriumi kodulehel olemas).

Eriti ärevusttekitavad on vastava uuringu kohaselt tulemused õpetajakoolituses, kust tulevad meie tulevased pedagoogid. PIAACi uuringu kokkuvõttes kirjutatakse: «Võrreldes keskmise hõivatuga on õpetajate edumaa oskustes Eestis väiksem kui mujal ning õpetajate palga suhe riigi keskmisesse palka on Eestis (koos Venemaaga) kõige enam õpetajate kahjuks. Kui õpetajate oskuste pilt on veidi mõtlemapanev, siis selgem on probleem õpetajakoolituse lõpetanute hulgas, kus Eesti tulemused on kõigis mõõdetud oskustes viimaste hulgas.»

Mulle näib, et midagi olulist hakkab seni olude kiuste enam-vähem väärikas staatuses püsinud õpetajaametis murduma ning selle kordategemiseks ei piisa enam tühjadest lubadustest. Võib-oll­a oleks õpetajatel jällegi aeg oma igapäevase toimetuleku ja ametiau eest aktiivselt seisma hakata, korrates musketäride põhimõtet: üks kõigi ja kõik ühe eest.