Liiga popp, et armastada?

Foto: Raamat

Jaapani kirjanik Haruki Murakami on jõudnud sisuliselt sellisesse staatusesse, et ta võib kirjutada midagi iganes ja see kaob lettidelt kui soe sai. „1Q84“ esmatrükk müüdi Jaapanis ühe päevaga läbi ja kuuga oli müüdud üle miljoni eksemplari. Paraku kaasneb sellise menuga ka teine nähe – kriitikutel on suur kiusatus iriseda.

Üldjoontes võeti uus teos maailmas hästi vastu, kuid mitmed kirjandusarvajad pidasid tarvilikuks ka prõmmida: telliskivipaksuses raamatus ei toimu midagi, raamat on stiililiselt kohmakas, laisalt kirjutatud ja stereotüüpne!

Las koerad hauguvad, karavan läheb edasi. Hiljuti eesti keeles ilmunud raamatus on triloogia kaks esimest osa, seega tervikpilti veel pole, kuid loetu põhjal ei saa küll nuriseda. Raamatu peategelasteks on kirjanikukalduvustega matemaatikaõpetaja Tengo ja spordiklubi treener Aomame, kelle salajaseks kõrvaltegevuseks on inimeste teise ilma saatmine. Kunagi kooliajal juhtus midagi, üks näiliselt vähetähtis hetk, mis neid juba kümneaastaselt sidus. Mõtetes vähemalt. Praktikas kulgevad nende teed 20 aastat hiljem kahes esimeses raamatus paralleelsete sirgetena, mis ei lõiku.

Jutustuses seob neid lisaks mõtetele kaudselt ka üks mõjuvõimas ja pisut müstiline ususekt. Tengo kirjutab avalikkuse eest salaja ümber sektist põgenenud 17aastase kaunitari Fuka-eri kohmaka, kuid ääretult haarava ja mõjuva tõsielul põhineva romaani „Õhunukk“ ja sellest saab bestseller. Ahistatud naiste eest seisev Aomame saab palve hukata sekti juht, Liidriks kutsutav mees, kes väidetavalt kasutab seksuaalselt ära väga noori tütarlapsi, ohvrite hulgas olevat olnud ka tema tütar Fuka-eri.

Ja kui see kõik tundub veel liiga vähe fantastiline, siis Murakami on igaks juhuks tegevuse paigutanud paralleelmaailma, kus pole mitte aasta 1984 (Murakami kummardus George Orwellile), vaid 1Q84 (jaapanikeelne mäng märkidega – „9“ ja „Q“ hääldatakse samamoodi). Tarvitses Aomamel vaid kiirtee hädaväljapääsu kasutada, kui vupsti, nagu läbi peegli astunud Alice, sattus ta maailma, kus on taevas kaks kuud ja toimunud on sündmused, millest ta pole varem kuulnud. Lisaks figureerivad „Õhunukus“ ja ka Liidri jutus mingid müstilised Väikesed Inimesed, kelle võim tundub olevat väga suur. Vast suuremgi kui Orwelli Suurel Vennal.

Kas Murakami on sedapuhku liiga loid? Vastupidi! Täiesti vaimustav, kuidas ta julgeb „raisata“ 747 lehekülge üksnes selleks, et peategelased jõuaksid alles raamatu lõpuks veendumusele, et oleks ikka tarvis teineteist 20 aasta pikkuse pausi järel siiski üles otsida. Kindlasti on see uudne lähenemine armastusromaani žanrile, mida „1Q84“ teatud mõttes siiski on.

Kas Murakami on sedapuhku segane ja väheütlev? Ei tahaks nõustuda. Ta on sama tabamatuks jääv ja mitmetimõistetav nagu alati. Ent see ongi ta võlu. See on nagu põhjatu jõuluvana kingikott, kust iga üks leiab midagi enda jaoks. Ja sellised asjad nagu vanema armastuseta lapsepõlv, igavene hingesugulus, kommunismi ideaalide paratamatu väändumine teooriast praktikasse kandudes on piisavalt lähedased nähtused kõnelemaks kõigiga. Ja lõppude lõpuks: Murakami puhul pole kunagi peamine, mida ta ütleb, vaid kuidas ta ütleb.

Päris norimata ei saa minagi läbi. On tore, et raamat jõudis viimaks eesti keeles poelettidele, kuid seda ilmselt kiirustamise tähe all. Lugemist tumendas ajuti kujutluspilt ööl enne trükkiminekut köögilaua taga une ja ajaga võitlevast keeletoimetajast. Talle oleks pidanud veel nädalake antama.

Salme Lehmake