Majutusteenuse pakkujad, vähemalt Inglismaal, peaksid kehtestama reegli, et politseinikke uksest sisse ei lubata, vähemalt ööbima mitte. Sest niipea, kui antud ametimees kavatseb puhkust võtta ja kuhugi reisida, toimub ilmtingimata tema peatuspaigas vähemalt üks mõrv.
Pole vist briti krimikirjanikke, kes ei saadaks raamatu peakangelast puhkama. Võrdluseks: Skandinaavia politseinikud, kui uskuda kirjandust, rügavad päevad ja ööd ning muutuvad seepeale stressis alkohoolikuteks.
No nii, läheb siis, ütleme Scotland Yardi peainspektor, maakohas asuvasse puhkekompleksi – sõber eraldas talle nädalase osaku – ja kavatseb loodust nautida ning vaatamisväärsustega tutvuda. Tühjagi! See, et esimesel hommikul avastatakse hotellist laip, no näiteks basseinis hõljumas, on nii ilmselge nagu maa tiirleb ümber päikese, ning kihlveokontorid ei võtaks sellele isegi panuseid vastu.
Samavõrd kindel, et antud piirkonna politseinik, kes juhtumit uurima asub, on täielik tolvan ega jaga asjast ööd ega mütsi. Mistap peab puhkav peainspektor tööle asuma.
Issanda teed on imelikud. Iga kord, kui puhkust veetev politseinik laiba otsa komistab, on maja täis kummalisi tüüpe, kellest pea igaks võib olla süüdlane. Iial ei tule mõrtsukas väljaspoolt, kuigi loogiline seletus, miks ei võiks tulla, puudub.
Täiesti arusaamatult ei võeta kahtlusaluseid tõsise järelvalve alla, sest alati notitakse maha veel mõni hotellikülastaja. Või kaks.
Kas briti korrakaitseorganid tõesti raamatuid ei loe ega mõista, et kõik toimub kindla skeemi järgi? Aastast aastasse. Kui läinud sajandi esimesest poolest, Agatha Christie aegadest alates, oleks võetud vastu seadus, mille järgi peavad politseinikud veetma puhkuse kodus, jäänuks ellu sajad ja sajad inimesed.
Reegel seegi, õnneks, et aja maha võtnud võimukandja – antud juhul siis peainspektor Duncan Kincaid – on piisavalt asjalik ning mõrvar ei pääse karistuseta.