Gustav Adolfi gümnaasiumi direktor Hendrik Agur.

FOTO: Andres Haabu

Gustav Adolfi gümnaasiumi direktor Hendrik Agur selgitab, millest sünnib vastuseis Tallinna koolivõrgu tugevdamisele.

Regionaalminister Siim Kiisler kirjutas Postimehes sellest, mis on tegelik põhjus, mille taha takerduvad valdade liitmised – see on küsimus, mis saab juhtidest. Hindan koolipapana ministri olustiku tabamise täpsust hindega viis.

Nii on ka koolidega. Pole vahet, kas räägime haldus- või haridusreformist. Kui soovitakse muutusi, mis puudutab suuri hulki inimesi, keda juhivad vallavanemad või koolidirektorid, siis muutused algavad juhtidest. Kuid juhtidel, tuleb tõdeda, on oma särk ihule kõige lähemal.

Väiklane? Jah, kuid tõsi. Pole võimalik liita valdasid, jättes eelnevalt lahendamata vabaneva vallavanema saatuse küsimuse. Samuti ei saa seda jätta tegemata koolijuhtide puhul. Seega, kui muudatuste tõttu kaotab mõni juht töö või positsiooni, tuleb eelkõige, isegi enne muudatuse kommunikeerimist lahendada juhi personaalküsimus – tagada talle palk, (väärikas) töö või positsioon.

Nii nagu tehti Saksamaal vallajuhtidega haldusreformi käigus. Isegi kui mitte tahta seda hästi tunnistada, on elu ometi selline. Kui see jääb tegemata, alustab selgrootu väikese mehikese tüüpi saamatu juht vastutööd ning nõnda demagoogitsedes võib hea plaani ka tulevaste juhtumite puhul juba ette põhja lasta, kui kaasa tuleb pimedusega löödud ja ärev osa maast ja rahvast.

Tekib küsimus, kas meil aatemehi ka on. Nime järgi on, aga kui läheb tegudeks, mis puudutab kellegi toredat ametikohta, tuleb esmajoones ikka oma särk ihule lähemale. Mida siis teha? Neil, kes juhivad protsesse ja muudatusi suuremas pildis, tuleb seda silmas pidada, muidu joostakse taas tupikusse.

Tallinna hariduskorraldus vajab muutusi. Nõrgad koolid äärelinnas (ja mõned ka kesklinnas), mida vanemad ei usalda ning kuhu õpilased ei soovi minna, ei täitu. Teisalt, tugevad koolid kesklinnas, kuhu soovijaid on kümneid kordi rohkem kui kohti, ei mahuta kõiki soovijaid. Südalinna kooli (endine Liivalaia gümnaasium) ja Tallinna ühisgümnaasiumi liitmine on mõistlik plaan, kuid idee teostus osutus nõrgaks. Pole ju meil nii ilmselge muudatuse vajaduse tõestamiseks vaja asjatut kisa-kära või mässu nagu praegu Ukrainas.

Nõrgema kooli direktor, kuulnud koolide liitmise plaanist, algatas paanilise allkirjade kogumise selle vastu. Aga vaadakem arve. 2013/2014. õppeaastaks määras Tallinna haridusamet südalinna kooli esimestesse klassidesse 92 õpilast, 1. septembrist alustas reaalselt õppetööd 54 õpilast. Kuhu kadus 38 last? Nende laste vanemad südalinna kooli ei usaldanud ning panid oma lapse kabuhirmus ükskõik millisesse teise, aga mitte sinna kooli. Miks? Jah, kindlasti võib aegamööda ka südalinna kooli vastu usaldus kasvada, kuid praegu seda piisavalt ei ole, pole olnud juba aastakümneid. Ka on kool olnud aastaid alatäitumusega.

Preemia kauni kodulehe eest või korvpallikallakuga klasside loomine erilisuse saavutamiseks ei muuda kooli pedagoogilist kreedot ega tõsta hariduse kvaliteeti. Väärtusi, mida hea kool peaks kandma, pole suudetud luua ning kümneid aastaid oodata oleks kuritegu, sest iga päev on hinnaline, kui harime oma lapsi, tuleviku Eesti emasid-isasid ja riigi edasiviijaid.

Teised kesklinna koolid said taas silmini täis ja need, kes ei mahtunud, jäid õnnetuks. Ometi peaks vanematel olema usaldus kõikide koolide vastu ning kõik koolid peaksid tegema head tööd.

Mis oli aga allkirjade kampaania taga? Südalinna kool (endine Liivalaia), nõrgem pool ehk liidetav kaotab oma nime ja identiteedi, direktor töö ja õpetajaskonnal tuleb väljuda mugavustsoonist. Muutused? Jah, aga vajalikud. Kuid millised ja milleks? Vaat siin on mõtlemise koht. Kelle vaatevinklist vaatame? Kui õpetajate, siis jah. Taluda tuleb ebamugavusi, võib-olla nii mõnigi kaotab töö, kuid tublimad saavad hoopis uue ja huvitava võimaluse.

Ometi tuleb lähtuda eelkõige õpilastest. Sest kool on õpilastele, mitte õpetajatele ja direktoritele, kes soovivad edasi direktorid olla. Tore kollegiaalne õlg-õla-tunne õpetajate toas, ühised lõkkeõhtud kolleegidega ja palju aastaid koos töötamist ei loe midagi, kui needsamad õpetajad ei suuda end klassi ees kehtestada ega last süsteemselt õppima õpetada, andes vaid kuidagi moodi tunni ära. Vaadakem taas kooli tulemusi ja senist vanemate ja õpilaste usaldust.

Ükskõik, milline kool millisega liidetakse, ei kaota õpilased kunagi ega midagi. Õpilased peavad alati võitma ja võidavad. Lõkkele puhutud emotsioonid tuleb vahetada tegelikkuse vastu ja püüda mõista, mida head saadakse muudatustest.  Esiteks ei kao koolihooned mitte kuhugi ning peamine – õpilased võidavad alati, saades paremad võimalused õppimiseks ja arenguks. Nendele luuakse paremad tingimused ning ka hariduseta ei jää ükski laps.

Seega, õppida on haridusjuhtidel juhtimist ning selleks tuleb soovida jõudu, ja palun, kui vaja, võtta vastu abikäsi. Muidu vusserdatakse head asja tehes võimalus eesmärgini jõuda – kaotada maa pealt nõrgad koolid.

Autor on Tallinna linnavolikogu haridus- ja kultuurikomisjoni aseesimees (IRL)


Miks sumbuvad arutelud?

Olles ise sellistel aruteludel kümneid kordi laua taga olnud, võin ma tegelikult välja öelda, kuhu need arutelud enamasti takerduvad. Võin välja öelda selle, mida keegi kunagi nende laudade taga välja ei ütle. Ei, küsimus ei ole vallamaja asukohas, kooli püsimises, raamatukogu lahtioleku ajas. Küsimus ei ole ka osaliste võlakoormuses või selles, kas esmajärjekorras peaks buss käima uue vallamaja juurde või on inimestel hoopis rohkem vaja käia maakonnakeskuses.

Kõik need on tõsised probleemid, mida tuleb arutada. Arutataksegi, õhina ja hingega ja ikka oma piirkonna inimeste huve silmas pidades. Arvutatakse, vaieldakse, lepitakse kokku või fikseeritakse eriarvamus. Kaasatakse volikogusid, peetakse kõnekoosolekuid.

Kuni lõpuks jõuavad läbirääkijad selle kõige tähtsama küsimuseni. See on küsimus, mida keegi kõva häälega ei küsi. See on küsimus, millele mõtlemist ei tunnistata. See on küsimus, mille küsimise asemel tehakse suuri sõnu kohaliku identiteedi kadumisest ja avalike teenuste kaugenemisest. See on küsimus: mis saab minust? Kui kaks valda ühinevad, jääb tööta üks vallavanem, üks vallasekretär. Pagunitest ja positsioonist jääb ilma ka üks volikogu esimees.
 

Siim Kiisler

«Küsimus, mis summutab arutelu», PM 12.10.2012