Eesti Päevalehe järjekordne raamatusari «Maailma krimiklassika» viib taas vaimuvara lugejateni ja lugejad vaimuvarani, kusjuures krimikirjandust kui lõõgastusvahendit ei tasu mingil juhul alahinnata. Tõsi, kirglikut krimkafänni-bukohoolikut huvitab vaid üks antud sarja raamat – Liza Marklundi «Eluaegne» – sest ülejäänud teosed on tal varasemast riiulis kenasti reas.
Esmalt sarjast. Eesti rahva lugemishuvi võimendamine mõistliku hinnaga pakutavate raamatutega on igati kiitust väärt. Jah, tegu on enamasti kordustrükkidega, kuid mis siis? Palju neid raamatuhulle ikka on, kes EPLi sarjadest uut ei leia. Raamat on jääv väärtus, mis pakub meelelahutust ja lõõgastust ka järeltulevatele põlvedele.
«Maailma krimiklassika» on koostaja nägu. Ühtset tõde ei ole. Kui siinkirjutaja saaks parandusi teha, siis vaid üksiku. Esimese hooga asendaks Wilkie Collinsi mõne vene autoriga, Frederick Forsythi «Kobra» tema parima romaaniga «Jumala rusikas» ja Robert Luldumi «Bourne'i identiteedi» «Chanchellori käsikirjaga». Aga see selleks. Sarja palett on kirev ja sisukas.
Marklundist. Ka ses romaanis annavad põhitooni kaks Marklundi dogmat – kõik mehed on sead ja amatiühingud on saatanast. «Õhtulehe» ajakirjaniku Annika Bengtzoni maja põleb ühel ööl maha, ta haarab lapsed ja üritab parima sõbranna juurest varju leida, kuid too saadab ta kuradile. Bengtzoni abikaasa pesitseb juba pikemat aega ühe mõrra juures. Seega jagab elu hoope nii paremalt kui vasakult.
Samal ajal mõrvatakse tuntud politseinik, päikesepoiss, kes, nagu hiljem selgub, oli paras tropp. Süüdlaseks tembeldatakse politseiniku naine, kah politseinik, ning saadetakse eluks ajaks trellide taha.
Samal ajal tuleb «Õhtulehest» koondada 60 inimest ning kriiskav ametiühingu-vuhva asub võitlusse, aga mitte ajalehe kasu silmas pidades, olles valmis mitu andekat noort tänavale saatma.
Bengtzonil tuleb sel tormisel merel seilata, kaks virisevat last käeotsas, lahendada mõrvalugu, võidelda eksabikaasaga ja säilitada käärivas töökohas terve mõistus.
Ühesõnaga, Marklund nagu Marklund. Feministlik. Kaamoslik, kuid paari päikesekiirehelgiga põnev lugemine.