Raamat – ja samal ajal ka film, mis maailmas laineid lööb – kummalisest kambast, mis tegutses teise ilmasõja ajal ning päästis kunstiväärtusi nii omade kui võõraste käest. Niisiis tundmatud kangelased, kes väärivad tehtud töö eest kestvat aplausi.
Kummaline kamp, kes päästis maailmale da Vincid, Vermeerid ja Michelangelod
25. jaanuar 2014, 10:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui vaadata mullu linastunud filmi «The monuments men» treilerit, jääb mulje tõelisest actionist: plahvatused, automaaditärin, põgenemised-rünnakud. Mis näitab taaskord filmigeeniuste võimet teha väiksest asjast midagi suurt. Väike asi ses mõttes, et monumendimeeste võitlus oli gigantses heitluses, kus otsustati inimkonna saatus, kõigest kübe. Toona. Nüüd, kus ilmasõda on unustusse vajumas, paitavad monumendimeeste päästetud šedöövrid endiselt rahva meeli. Mis tähendab, et kübe on saanud suuremaks kui asi ise.
«Monumendimehed» raamatuna on pigem tõsielul põhinev ajalooromaan kui ilukirjandus – sootuks muud kui film – algab peategelaste tutvustamisega ja lõpeb peatükiga, mis kirjeldab meeste hilisemat saatust.
Autor ise määratleb raamatu isiku(te)looks: «Olen võtnud endale vabaduse luua järjepidavuse huvides dialoogi, kuid mingil juhul ei riiva see sisu tähendust, vaid lähtub kõikidel juhtudel mahukas dokumentatsioonist. Olen kogu aeg püüdnud mõista ja edastada fakte, kuid avan peale selle ka asjaosaliste isiksuse ja nägemused.»
Monumentide, kaunite kunstide ja arhiivide üksuses – nii kõlab monumendimeeste töökoha ametlik nimetus – teenis sõja lõpus kõigest 350 meest-naist, kuid nende tehtud töö on uskumatult suurejooneline.
Esmalt, 1943. aastal, tuli kaitsta peamiselt monumente, kirikuid, parke ja muid kunstiväärtusi lagastamise ja lõhkumise eest, sest isegi liitlased, kes pärast D-päeva läbi Euroopa sammusid, mõtlesid eelkõige endale ja ellujäämisele kui mingi rajatise säilitamisele.
Saksamaal, aga tegelikult juba varemgi, algas jaht röövitud ja peidetud maalidele ja museaalidele. Tuli leida ja tagastada omanikele Leonardo da Vincid, Vermeerid, Rembrandtid, Michelangelod, Donatellod... Ühesõnaga kõik see, mida Saksamaa oli otsustanud pärast kaotust jätta inimkonna eest varju. Ja neid, mida leida vaja, oli kümneid tuhandeid.