Miks kaovad Rootsi kodutud Shanghaisse või naasevad osade kaupa?

Foto: Raamat

Ilmselt piisab raamatu kiituseks sellest, kui mainida: Asa Lantz on rootslane ja krimikirjanik. See on samavõrd kindel kinnitus väärtusele, kui et briljant on lihvitud De Beersis.

Lantz ei ole lihtne kirjanik, teda pole lihtne lugeda. Tuleb keskenduda, sest liinid jooksevad risti-rästi ning neid on piisavalt palju. Samas, kui saad rütmi kätte, kulgeb kõik loogilist rada mööda kuni lõpuni välja.

Harvad Rootsi krimikirjanikud ei keskendu kuningriigi probleemidele. Lantz keskendub. Hea küll, antud stroori on küll tõestisündinule tuginev fiktsioon, kuid kõik, mis keskme ümber, puudutab ühiskonna mitte just liiga inimsõbralikku olemust.

Kodutud mehed – jah, ka sotsialistlikus riigis on neid, kel puudub peavari ja töö – käivad aeg-ajalt seletamatutel põhjustel Hiinas. Shanghais. Ning mõni ei naase. Või naaseb osaliselt, peenise näol, mis elukaaslasele, samuti kodutule, pakiga saadetakse.

Elumurede kätte sattunud ajakirjanik Isa Montgomery otsustab Shanghai müsteeriumis selgus saada, et teenida looga raha ning kindel töökoht.

On teisigi, kes asja uurivad. Ootamatult kutsutakse näitejuht Viggo Sjöström oma trupiga Shanghaisse esitama episoodi Nöel Cowardi näidendist. Tema elukaaslane Mario Tumm, politseiuurija, jääb maha, sest nende hoole all on teismeline piiga, kes võib kavandada suitsiidi. Shanghais peituvad väiksed killud Rootsi ajaloost.

Kui kõik eelnev kokku võtta, tundub asi äärmiselt segane ja nii ka on, kuid ka kõige suurem segadus saab teinekord likvideeritud.

Lantz, kui järele mõelda, on kui vein, kust hea tahtnmise korral võib leida viiteid kirssidele ja küpsetatud ploomidele ja virsikule, mida täiendab sidruniviilu õrn hapusus. Ka Lanzi raamatus on pisut Henning Mankelli ja Jens Lapidust ja õrnu viiteid lohetätoveeringuga tüdrukule.

«Meie mees Shanghais» kuulub ühte sarja Lantzi eelmise raamatuga «Kuhu läks see väike armas tüdruk.»