FOTO: Raamat

Aleksei Turovski on sedavõrd kirev inimene, et kirev peab olema ka temast kirjutatud portreeraamat. Nii ongi. Kusjuures suurim etteheide raamatule on selle kõhnus, sest Turosvkit ja Turovskist või lugeda ja lugeda.

Ega Turovskist vist saagi selgepiirilist raamatut koostada. Mida sa temast ikka nii pikalt räägid, kõikide loomade saadikut – nõnda nimetatakse Turovskit raamatu tagakaanel – tuleb pigem kuulata. Portreeraamat temast on justkui kapustnik, kus on kõike. See kõik on värvikas, huvitav, humoorikas ja hariv.

Turovski hüppab raamatus lapsepõlvest loomaaeda, sealt parasiitide manu, pillab killu ahvidest, ilvestest, hõberebastest ja veel hulga loomadest ning lõpetab rännaku Madagaskaril, põigates eelnevalt sinna ja tänna.

Eks Turovski ole see tüüp, kelle ette tuleb panna diktofon ja siis ise lahkuda. Nii paariks-kolmeks tunniks. Seejärel naasta ning räägitu kirja panna. Ja järgmine päev uuesti.

Nagu eelnevalt öeldud, võinuks raamat olla oluliselt pakseb. Sest Turovskil on, mida öelda. Või siis teeks nii, et antud teos oli volüüm üks, järgneb kaks ja kolm ja nõnda edasi. Igatahes ajas mõnus lugemine hamba sedavõrd verele, et riiulist sai välja õngitsetud üks teine Turovski raamat ja seegi läbi loetud. Mõnuga.