FOTO: Raamat

Supilinna triloogia hakkab lõppema. Kahjuks. Kolmas osa on käsil, õnneks jaguneb seda mitmesse raamatusse. Olev Remsu mälestused kuuekümnendate Tartust on aga sedavõrd säravad, et sarja võiks venitada pikemaks. No ei lõpe see elu ju armastusega.

Eks iga noormees jõuab kord sinnamaale, et süda piigasid nähes põksuma hakkab. Kollast, peategelasest, on saanud keskkoolipoiss ja eks ole ka aeg armastusega tegelema hakata. Ent Kolla pole ainus, kel kuum süda. Nagu selgub, on Supilinnas armastajaid teisigi.

Tegelased on samad, kes eelmisteski osades – «Supilinna poisid» ja «Supilinna surmad» – ning tegevus jätkub ühtlase voona. Ausalt öeldes on armastus see, mis taina kokku seob ja vaid üks mitmetest liinidest.

Supilinna vanem rets Kirill on sunnitud leidma oma hinges ruumi jumalale, aga et süda puhtaks saada, tuleb patud üles tunnistada ehk paluda vabandust meestelt, kelle naisi on ta suksutanud.

Tartu kunstnike näitusele, mis on pühendatud partei järjekordsele kongressile, riputatakse üles aktimaal ja see on sedavõrd kõlav sündmust, et kostab Moskvani ning paneb julgeolekuväed liikuma.

Selgub, et Supilinnal on oma Daidalos ja Ikaros, kes lennumasina ehitavad.

Tartu ladvikus jätkub vihane võitlus võimu nimel tüüpilisel kombel – ennast upitades ja teisi mutta tampides.

Eelmistest osadest tuntud tegelastele lisanduvad mitu lahedat ja kirevat tüüpi anatoomikumist ja kunstimuuseumist, elu kulgeb endises tempos – piisavalt kiirelt, kuid samas tartulikult aeglaselt – ning oleks pagana kahju, kui see kõik järgmise raamatuga otsa saab.