Kui tuleks raamatuile auhindu jagada, saaks «Ta on tagasi» ilmselt ühe-kaks neist endale. Aasta üllataja karika näiteks, või satiiritrofee, või kõige mõtlemapanevama teose aumärgi. Sest ega õigupoolest saagi aru, kumb on see loll: kas Adolf Hitler, kes ses raamatus tänapäeva Saksamaal koomast ärkab, või rahvas?
Süžee on lihtne: ärkab Hitler ühtäkki üles ega tunne Berliini ära. Ta näeb, et jalavägi on saanud palju jalgrattaid – kõik sõidavad, kuuliaukudega kiivrid peas – ning ilmselt sõlmiti Türgiga koalitsioon, sest putkas müüakse türgikeelseid ajalehti. Mõistagi tabab Hitlerit pettumus, kui ta saab teada, et on aasta 2011, türklased ei tulnudki Saksamaale sõjas appi, riigimark enam ei kehti, meedia tegi Barbarossa plaani maha, kusjuures ajakirjandus oli riikliku kontrolli alt väljunud ning ajakirjanike süfiliitiliselt degenereerunud ajud määrisid rahvale pähe kokkufantaseeritud maailmapilti ning Poola jätkas oma loomuvastast eksistentsi.
Kuna Hitler jääb igati Hitleriks, kuid keegi ei usu, et ta on see, kes ta on, siis luuakse tema ümber koomiku oreool ja tiritakse televisiooni. Hitler on vaimustuses ja kahetseb, et tema ajal polnud seda televärki. Samas on ta kurb, sest aarialiku propaganda asemel paisatakse ekraanidele rahva mõistust hävitavaid kokandus- ja jutusaateid.
Pole vist üllatus, et Hitler läheb publikule peale. Või on üllatus? Kas saksa rahvas peaks olema viimase sajandi jooksul midagi õppinud? Või räägib Hitler kõnet pidades õiget juttu? «Rahvuskaaslannad ja rahvuskaaslased!
Me teame: rahvas elab oma maast. Tema maa on tema eluruum.
Kuid – millises olukorras on siis see maa täna? Proua «kantsler» ütleb: suurepärases.
Nojah.
Varem tähendas sellel maal parimat see, kui öeldi: siin võib põrandalt süüa.
Kus, küsin ma sellelt «kantslerilt», tahaksite teie meeleldi põrandalt süüa?
Vastust võin ma ootama jäädagi, sest ka proua «kantsler» teab: Saksa maapind on saastatud suurkapitali mürgiga, internatsionaalse rahaaristokraatidaga!
Saksa põrand on täis prahti, saksa lapsel on vaja kõrget tooli, selleks et istudes terveks jääda.»
Jah, kogu see raamat on paras absurdihuumor, milles peitub tilgake (või rohkem?) tõtt. Autor selgitas usutluses BBC-le, et maalis Hitlerit sellisena, nagu tänapäeva Saksamaa peaks teda võtma: «Hitler ei olnud koletis ega kloun. Kuus kümnendit oleme rääkinud, et ta oli läbinisti halb inimene ja seega pole ta iial teinud midagi mõistlikku. Aga ta valiti riigi etteotsa, ja rahvas ei vali idioote. Tänapäeval ollakse veendunud: Hitler ei suutnud selgelt mõelda ja tema tegevuses puudus loogika. Minu raamat üllatab, sest Hitler on väga loogiline, tema kõnedes on selge sõnum. Jääb üle temaga nõustuda või mitte.»
Raamatu populaarsus – Saksamaal on kaubaks läinud pool miljonit eksemplari, teost on tõlgitud 28 keelde – paneb paljud, muide, muretsema. Kardetakse, et piir absurdse satiiri ja Hitleri humaniseerimise, tema sümpaatseks muutumise vahel on ääretult õhuke.
Ja veel. Raamat avanud sakslaste silmad ning on põhjustanud debati. Ajaloolane Rudolph Herzog selgitas Briti meedias: «Esimene reaktsioon pärast sõda: Hitler oli deemon. Sakslased võtsid seisukoha, et ta oli hüpnotisöör, meid hüpnotiseeriti ja me pole seega kogu juhtunu eest vastutavad. Ent seda raskem on vastata küsimusele: kuidas sai juhtuda nii, et terve riik järgnes mingile klounile, tsirkuseartistile, ja põhjustas üleilmse katastroofi?»
Niisiis, mõtlemisainet raamatut lugedes jätkub. Kuid ühes tuleb Hitleriga nõustuda – nutividinad ja muu säärane kraam on saatanast. Tuleviku Saksamaad kavandades pidas Hitler esmatähtsaks rahvalt konfiskeerida kõiksugu taskutelefonid ja iPadid. Ja anda need alamrahvale, kes kõige selle nutindusega end peagi välja suretab.