Jookseks õige antiloobi surnuks?

Foto: Raamat

The Denver Post: „Lugu, milles on legendide hämmastavat jõudu.“

The Washington Post: „Fantastiline. Lummav. Dramaatiline ood rõõmule.“

Kui raamatu kaanele on trükitud sellised telepoe reklaamklippidele omased ülistavad laused, muutun automaatselt skeptiliseks. Ent seekord ei tule pettuda. Kui romaan on ühtaegu hariv, põnev ja naljakas, siis võib natuke ka liialdamisega patustada.

Vabakutselise ajakirjaniku ja tõsise jooksuhuvilise McDougalli lugu saab alguse ühest lihtsast küsimusest: miks mu jalg valutab? Vastuse saamiseks otsib ta üles tsivilisatsiooni eest Mehhikos Vasekanjoni aladele pakku pugenud indiaani suguharu. Ja seiklus võib alata.

Tarahumarasid kutsutakse jooksvaks rahvaks. See on neil veres. See on see, mida nad armastavad. Ei mingit pingutust, puhas nauding. Kõik jooksevad – ka naised ja lapsed. Ja unustage maratoni distants 42 195 meetrit, see on lapsemäng. Tarahumarade võistlusmaad on pikemad. Palju pikemad. Lisaks jooksevad nad kiiresti. Väga kiiresti. Kas maratonide ja ultramaratonide meistriteks kroonitavad atleedid saavad end üldse maailma parimateks pidada, kui tarahumarasid stardijoonel pole? Ja üldjuhul neid seal kunagi pole.

Raamatut iseloomustab küll ameerikalikult viimase vindini keeratud liialdav stiil, kuid see pole nii häiriv, et lugemist segaks. Jutustuse ülesehitus on põnevusromaanile omane, samm-sammult liigutakse lähemale lõppakordile, vahepalaks avardab McDougall vahelepõigetega lugeja silmaringi ja tekitab kange tahtmise üks pikem jooksuots ette võtta. Lugu lõppeb ajaloolise duelliga USA parimate kestvusjooksjate ja avalikke võistlusi vältivate indiaanlaste vahel. Eelnevalt saame näiteks teada, et:

* Erinevalt tavadistantsidest on ultrajooksudel naistel võimalus mehi üllatada.

* Pärast revolutsioonilise jooksutossu leiutamist on jalavigastuste arv märgatavalt kasvanud – jalg on „laisaks“ muutunud.

* Kui keskmiselt on ultrajooksjate parim iga 27, siis 19aastase tasemele langeb harrastaja uuesti alles…. 64aastaselt!

* Meie eellased kasutasid jooksu surmarelvana – jahilkäikudel joosti antiloope ja teisi loomi taga ajades 3-5 tundi ning aeti ohver ülekuumenemise teel teise ilma.

McDougall arutleb muuhulgas ka, miks inimene üldse tõusis omal ajal kahele jalale. Ta usub, et see annab eelise pikemate vahemaade läbimiseks. Seda võimet kasutati küttimiseks ning just see tekitas inimesele konkurentsieelise väljasurunud neandertaallase ees. Üsna fantaasiarikas teooria! Igatahes väärt lugemine ja sugugi mitte vaid paduspordihuvilise jaoks.

Salme Lehmake