/nginx/o/2014/01/09/2740614t1hba4f.png)
Aegade jooksul on siinmail trükitud tuhandeid raamatuid, ent vähesed neist on laiendanud meie sõnavara, lisanud maakeelde väljendeid, mis saanud sedavõrd omaseks ja tuntuks, et isegi Edgar pikib neid vana aasta õhtul laulusõnadesse. «Vinski lood» on üks säärane legendaarne raamat, milleta lapsepõlv ei tohiks mööduda.
Kui Edgar kuulutab, et on üle linna Vinski, siis tähendab see ülimat enesekiitust. Tegelikult pole sünnis end ise Vinskiks tituleerida, otsustagu teised. Ja Edgari puhul tekib ka küsitavusi, kuivõrd ta Vinski aunime väärib.
Huvitav, kas tänapäeva noorsugu üleüldse teab, kes too üle linna Vinski on? Keskealiste puhul ei teki säärast küsimustki, sest vaevalt jäi omal ajal ühelgi Vinski lood lugemata või raamatu põhjal toodetud telelavastus ETV-s vaatamata.
Kaasajal, tundub, lapsed Vinskit väga ei kadestata, sest kes viitsib mööda linna ringi hulkuda, silmu püüda, vihmausse korjata, karkudega ringi käia ja muud põnevat korda saata. Ning kui õnnestuks apteegist hankida nähtamnatukstegevat ja läbi seinte aitavat pulbrit, siis vaevalt mindaks padjaklubilisi või linnalaisku kollitama. Arvuti taga istuda on ju märksa mugavam.
Aga jah, väljend – padjaklubi – on see teine, millega Vinski lood eesti keelt rikastasid. Kas Dostojevski saab teispoolsuses samaga kiidelda? Aapeli – õige nimega Simo Puupponen – näe, saab.
Olgu selle hukkaläinud noorusega, kuidas on, hea et Vinski lood olid ja aitasid toonastel jõmpsikatel unistada, et äkki leidub ka kodukoha apteegis lahe apteeker, kes aitab sind nähtamatuks.