Mart Luik: aruanne lugejale

Mart Luik Foto: Postimees

Uue aasta saabudes on teile pihku sattunud üks teistmoodi lugemine – aruanne lugejale. Üldiselt ajakirjanikele ei meeldi väga palju oma tööst kirjutada, aga üks kord aastas võtame suuremalt ette ka ennast veidi avada. Ikka selleks, et tunneksite ennast Postimehe seltsis mugavamalt. Kui juba tead, kes ja kuidas lehte teevad, ei saa see enam võõraks jääda.

Möödunud aasta tõi põrutavaid uudiseid ka toimetusele. Postimehe omanikfirma Eesti Meedia väljaostmine Schibstedilt on ilmselt juba kümnendi meediasündmus Eestis. Kuivõrd see ettevõtmine – moodsa nimega management buyout – käis nii, et ostjateks olid seda firmat palju aastaid juhtinud inimesed, pole lugejal põhjust karta radikaalseid muutusi. Leiate hommikul postkastist ikka vana tuttava.

Muutused muidugi tulevad, aga seal, kus neid ka tegelikult vaja on. Veebimeedias konkurents kindlasti süveneb ja see paneb kõiki rohkem pingutama. Tuleb kiiresti mõelda ja tegutseda. Moodne nõudlik lugeja tahab sündmusest kuulda-lugeda kohe. Mitte õhtul kell 21, mitte kolme tunni pärast – kohe!

Ajalehe maketti ei lähe me kunagi katsetamise nimel pea peale pöörama, et äkki tagurpidi töötab paremini. Veebimeedias see aga sageli nii käibki. Tuleb palju katsetada, reegleid rikkuda, julgeda eksida, arvestada ootamatute võitude ja kaotustega. Kukkusid ninali – pole hullu, püsti, püksipõlved puhtaks ja edasi!

Postimees on Eestis kahtlemata arvamusliider, seda positsiooni tuleb meil hoolikalt kaitsta ja kasvatada. Nagu ka Postimehe ligi 157-aastaseid juuri. Inimloomusel on omad kiiksud, mis tehnoloogilise arenguga sugugi mitte alati ühte sammu ei käi. Kui veeb pingutab hirmsasti kiiruse nimel, siis paberil ilmuva ajalehe «aeglus» on hoopis selle tugevuseks muutumas. Kui on aega süveneda, pakuvad paberil ilmuvad tekstid justkui suuremat väärtust.

Üllatuslikult on see aspekt esile kerkinud raamatute kirjastamises. Suures osas Euroopas, sealhulgas ka Eestis, on e-raamatute müük toppama jäänud, sest lõpuks eelistavad lugejad ikkagi «päris» raamatut. Teeme läbi lihtsa harjutuse. Meenutage kõiki neid arvamuslugusid, analüüse, pikki uurivaid artikleid, mida olete Postimehe või AK külgedelt lugenud näiteks viimase kuu jooksul. Nüüd aga tuletage meelde, mitut süvenemist nõudvat ja olulist teksti olete sama aja jooksul lugenud ainult internetis?

Möödunud aasta sügisel tutvustati Emori uuringut, milles mõõdeti internetikommentaaride kirjutajaskonda. Meenutan, et Eesti ühiskonda frustreerivad anonüümsed kommentaarid valmivad nõnda, et 3 protsenti kommenteerijaist kirjutab neid regulaarselt ja 0,3 protsenti iga päev. Viimane vastab Eestis 3000 inimesele.

Emor ei suuda tuvastada, kui palju on selles seltskonnas veel parteipropagandaga tegelevaid inimesi. Nii või naa on inimesi, kes verbaalselt Eestit terroriseerivad, väga vähe. See on koht, kus ajakirjandusel peab olema nii julgust kui vastutustunnet anonüümsetele kommentaatoritele vastu astuda ja Postimees kavatseb seda tänavu ka teha. Kui plaan valmis, kirjutan sellest pikemalt, aga loomulikult tahame jätta kommenteerimisvõimaluse neile, kes julgevad seda oma nime all ja kellel on midagi öelda.