Tõsielukrimiromaanid või kuidas oleks neid õigem kutsuda, on leidnud kindla koha ookeanitaguste lugemislaual. Ent üks asi on publikule lugemiselamuse pakkumine, teine õigluse jaluleseadmine, kui vähegi õnnestub. Antud juhtumi puhul, kus kolm teismelist mõisteti mõrvade eest süüdi, kulus pea kaks kümnendit, et õiglus võidutseks.
Huvitav, kuidas käituksid vandekohtunikud, kui nad ei kuulaks enne otsuse tegemist protsessi, vaid saaksid lugeda protsessist ning sellele eelnenud ja järgnenud sündmustest raamatut? Raamatut, kus on kõik oluline piinliku täpsusega kirja pandud. Raamatut, mida sa võid lehitseda edasi ja tagasi, et paremini mõista toimunut? Raamatut, kus on küll emotsioone, kuid eelkõige fakte, mis seatud õigesse järjekorda, et kujuneks tervikpilt?
Arkansase osariigi Lääne-Memphise linnas läheb ühel päeval kaduma kolm poisikest, kes hiljem leitakse mõrvatuna metsakraavist. Rahvas on šokis, politsei alustab uurimist. Uurib ja uurib ja uurib, kuid ei midagi.
Ühtäkki läbimurre – kes see teine ikka võib õõvastava teo toime pannna kui üks kahtlane harimatu nooruk, kes kannab musti riideid ja kuulab ebakohast muusikat. Satanist. Tõsiasi, et noormehel pole aimugi saatana mõistest, rolli ei mängi. Talle leitakse kiiresti kaks kambajõmmi, kellest üks räägib mõrvadest kui pealtnägija, kuid paneb pea iga detailiga puusse. Politseil pole tõendeid, nad rikuvad kordi ja kordi seadust, väänavad tõde... Aga pole probleemi, las kohus ja vandemehed otsustavad.
Eks lugeja saa ise olla kohtunik, kuid väheusutav, et keegi sooviks sattuda sedavõrd roostetanud hammasrataste vahele. Ja kui kohtuveskid ükskord jahvatama hakkavad, pole head loota. Läks 18 aastat – noorukitest oli vanglaseinte vahel saanud mehed – kui «mõrvarid» ootamatult ja suurema selgituseta vabastati. Mõnel lihtsalt ei vea siin demokraatlikus elus.