FOTO: Raamat

Näikse, et Lars Kepleri krimiromaanid, kus peategelaseks soomerootslane Joona Linna, kelle prototüüp olla vaala kõhus seigelnud piibli Joonas, on tõusmas (või juba tõusnud) maailma edetabelis esikohale, kui sportlikult väljenduda. Sarja kolmas raamat esindab uut taset ning selle lõppakordid annavad aimu veelgi säravamast tulevikust.

Alustuseks lahendaks ära Kepleri personaalküsimuse. Kui Rootsis jõudis lettidele Kepleri esimene raamat «Hüpnotisöör», selgus ühtäkki, et säärast inimest nagu Lars Kepler pole olemas. Arvati, et tegu on Henning Mankelli pseudonüümiga, sest krimikirjanduse suurmeister ei soovivat oma nime seostada kellegi teise kui politseiinspektor Kurt Wallanderiga.

Kepler ei ole Mankell. Ajaleht Aftonbladet nuhkis välja, et tegu on abielupaari Alexander ja Alexandra Ahndori ühise kirjanikunimega. Aga juba see, et Keplerit võrreldi Mankelliga, näitab tipptaset.

«Hüpnotisöör» lõi laineid: seda on praeguseks müüdud ainuüksi Rootsis ligi pool miljonit eksemplari ja raamat on tõlgitud enam kui 30 keelde. Kriitikud laulsid Keplerile (jäägu duole pseudonüüm) hosiannat ning kuulutasid raamatu tasemelt samaväärseks Stieg Larssoni «Lohetätoveeringuga tüdruku» ja selle järgedega.

Siinkohal võiks hoogu pisut maha võtta. Kepleri teosed liiguvad Lisbeth Salanderi triloogia (õigemini tetraloogia, sest neljas raamat olla kirjutamisel) taseme suunas, kuid pole sinna veel jõudnud. Ent Kepler kuulub kahtlemata kõrgliigasse. Õigemini kõrgliiga kõrgemasse klassi koos Larssoni, Mankelli, Boriss Akunini, Patricia Cornwelli ja John Grishamiga.

Kui «Hüpnotisöör» ja sellele järgnenud «Painajalik leping» ei lubanud veel kaugeleulatuvaid järeldusi teha, siis «Tuletunnistaja» järel võib öelda, et sari võib saada kultuslikuks.

Kepleri teoste peategelane, kriminaalkomissar Joona Linna on, nagu Põhjamaade krimkale tavaks, omi teid pidi liikuja. Tavatu. Üksik hunt. Just nagu Salander või Wallander, ainult et on nende täielik vastand – positiivne, viisakas ja igati korrektne. Politseiniku musternäide, kui ainult ei mõtleks liiga palju, vaid täidaks käsku.

Muide, Kepler, õigemini pool Keplerist ehk Alexander Ahndor, selgitas Joonas Linna olemust nii: «Joona on piibli Joonas, kelle valaskala alla neelas ja hiljem välja sülitas. Kaudselt on iga juhtum kui vaal, kelle sisemuses peab Joona väljapääsu otsima, ning ta uhutakse kaldale alles koos tõega. Joona pole tüüp, kelle arvates lahendab relv kõik probleemid. Ta on ettevaatlik ja üritab viimse võimaluseni järgida reegleid. Joona ei anna hinnanguid, vaid teeb kõik, et õiglus võidutseks, minnes vajadusel ka üle piiride.»

Nagu Põhjamaade krimkale omane, lahkab Kepler raamatuis ühiskonnaprobleeme. «Tuletunnistajas» avab ta destruktiivse käitumisega ehk maakeeli öeldes paheliste tüdrukute hinge ning hoolekandeasutuste võimaliku jõhkra olemuse.

Linna, kes on eelmise juhtumi järel ametkondliku uurimise all, saadetakse hooldekodus toimunud mõrva järel juurdluse vaatlejaks. Tapetud on noor tüdruk. Julmalt. Teine tüdruk kaob ja röövib peagi auto, kus magamas väike poiss, teeb avarii ning kihutab jõkke. Selge: mõrvar põgenes, võttis pantvangi ja koos nad uppusidki. Selge küll, aga mitte Linna jaoks, kes hakkab kulgema oma rada.

Kepler maalib raamatusse mitu kaunist ja põnevat kõrvalliini – näiteks kas meedium, inimene, kes väidab nägevat vaime, on tõsiseltvõetav –, mis ei tohiks laheneda loogiliselt, aga lahenevad. Ka saab uut teada Linna minevikust, mis on mõjutanud olevikku ja mõjutab seda rohkem tulevikku.

Kepler loob sarja, mis kulgeb algusest peale ühtse tervikuna ning mille üks osa mõjutab otseselt ka järgmisi. Seega jääb vaid oodata, millal jõuab eesti keelde neljas raamat, «Sandmannen» ehk «Liivamees».