Enn Siimer: kas maakoole on liiga palju?

Enn Siimer Foto: Elmo Riig / Sakala

Koolijuhid saavad ju samuti aru, et praeguse koolivõrguga tuleb midagi ette võtta. Aga kuidas võtta ette muudatusi nii, et maakoolide lapsi koos koolide pesuveega välja ei visataks, küsib Suure-Jaani vallas asuva Kildu kooli direktor Enn Siimer.

Viimaste aastate jooksul on suur osa maaelanikest linnadesse ja välismaale kolinud. Viimase viie-kuue aasta jooksul on näiteks Kildu kooli õpilaste arv vähenenud ligi kaks korda. Ja nii ei ole see ainult meil. Hiljuti tegime oma kooli õpetajatega ringkäigu Kesk-Eesti maakoolides ja selgus tõsiasi, et enam-vähem samasugune olukord on nii Lõuna- kui ka Kesk-Eestis.

Haridusministeerium ütleb: kui õpetajad tahavad vähemalt riigi keskmist palka saada, tuleb koolivõrku «optimeerida». Milline kaunis sõna on välja mõeldud koolide sulgemiseks.

Kildu kooli seinal on suur, kahemeetrine Eestimaa kaart, millel märgitud maakondade kaupa erineva astme koolid. Algkoolid rohelise, põhikoolid sinise ja keskkoolid punase raamatukesega. Kaart on tehtud 1990ndate keskel ja selle alusel näitavad õpetajad lastele tavaliselt Eestimaa haldusjaotust. Praeguseks on päris oluline osa neist alg- ja põhikoolidest, peaasjalikult maakoolid, nii-öelda optimeeritud. Haridusministeeriumi uue rahastamiskava rakendamisel 2014. aastal seisab suurem sulgemislaine alles ees. Omavalitsused on sunnitud just rahanappusel sulgema suure hulga maakoole.

Haridusprobleemidest räägitakse meil pea iga päev. Paraku on nii, et haridusasjadest kõnelemisel keerlevad jutud ikka suurtele koolidele iseloomulike probleemide ümber, kuigi arvuliselt on Eestis rohkem just väiksemaid maakoole. Samas on nad pea kõik õpilaste arvult väikesed. Võib-olla siis sellepärast nende probleemidest eriti ei räägitagi. Ometigi on neil päris olulisi suurkoolidest eristuvaid aspekte, mida peab kindlasti arvestama.

Mul puuduvad täpsed arvud võrdlemiseks, seepärast toetun suurte koolide ja väikekoolide õpilaste suhtarvu võrdlemisel minister Jaak Aaviksoo hüpoteetilisele tõdemusele õpetajate palga tõstmise võimalustest rahanappuse juures. Sellest oli juttu maakoolide juhtide kohtumisel ministriga mõne nädala eest. Tsiteerin mälu järgi: kui suurte linnakoolide riiklikku eelarvet vaid protsendi võrra vähendada, võimaldaks see kõigi väikeste maakoolide eelarvet suurendada 20 protsenti.

Pole paha, kuid selge on ka see, et seda ei juhtu, sest suured linnakoolid hoiavad iga oma eurot, ja seda ei saa neile pahaks panna. Samas on mitmed suurte koolide juhid vestlustes olnud suuremeelsed: pole viga, Eestimaa pole ainult Tallinn ja Tartu, võtke pealegi see üks protsent, teile on see märksa vajalikum.

Selle näitega ei tahagi ma tõestada midagi muud kui seda, et maakoolide ja suurte linnakoolide olukord on vägagi erinev ning ühe mütsiga neid ilmselt lüüa ei saa. Siinkohal kuulen oponentide väiteid: koolide sulgemine ja maapiirkondade tühjenemine on paratamatu. See pole ju ainult meie probleem, ka Soomes on see aktuaalne. Jah, aga kas mõeldakse ka sellele, et sealsamas Soomes rakendati juba paar aastakümmet tagasi maa- ja põhjapiirkondade arendamise riiklikku programmi, mille eesmärgiks oligi regionaalse ühtluse tagamine?

Alati, kui plaanitakse ühe või teise kooli sulgemist, räägitakse hariduse kvaliteedist. Kontekstis, et ega lapsed väikestest maakoolidest nagunii head haridust saa. Kas see ikka on nii? Oma särk on ihule ligemal. Tänavusel Viljandi gümnaasiumi lõpuaktusel anti lõpetajatele seitse kuldmedalit. Nende seitsme seas oli tervelt kaks Kildu kooli kasvandikku. Oli see nüüd juhuslik või mitte, kuid haridusministeeriumi mõni aasta tagasi tehtud võrdluses kõigi gümnaasiumitesse astunud põhikoolilõpetajate riigieksamite keskmise hinde järgi oli Kildu kool jällegi esirinnas, edestades ka gümnaasiumeid. Muidugi, aastad pole vennad ja koolilõpetajate arvgi on vähenenud üpris järsult.

Mis aga eristab maakooli linnakoolist? Eeskätt just see, et maakool on enamasti oma piirkonna elujõulisuse hoidja. Kui piirkonnast kaob kool, on märgatavalt raskem meelitada sinna elama uusi inimesi, sest maale kolivad ju eeskätt noored lastega perekonnad, kes tunnevad muret laste looduslähedase elukeskkonna pärast. Kui pole kooli, kaovad sealt kiiremini ka inimesed, kaob piirkonna elulisus.

Praegu räägitakse palju kodulähedase põhikooli säilitamise vajadusest. Mis on aga kodulähedane põhikool? Tunnistagem, see on olnud väga veniv mõiste ning igaüks saab sellest omamoodi aru. Uue seaduse järgi nimetatakse ka algkoole põhikoolideks. Rahandusministeeriumi spetsialistid rääkisid kodulähedasest koolist, mida mõõdeti kilomeetrite või ka kooliteeks kuluva aja järgi. Nüüd on sellest loobutud. Haridusministeerium mõtles välja «uue» mõõtühiku – raha. Ja veeretab kogu otsustusõiguse ja sellega ka vastutuse omavalitsuste kaela. Las nemad purelevad koolivõrgu probleemide üle ja panevad koole kinni.

Kuid ärgem unustagem, et viimase kümne aasta jooksul on omavalitsuste suhteline vaesus ainult kasvanud, sest riik on nende tulubaasi vähendanud ja vastutusala vaid suurendanud. Haridusministeeriumi uue rahastamiskava järgi antakse mitme kooliga omavalitsustele raha õpetajate palkadeks vaid keskmiselt 24 õpilasega klasside jagu.

Optimeerimine ei peaks lähtuma sellest olukorrast, mis praegu meie maapiirkondades valitseb. Probleemid pole ju tulnud mitte koolidest, vaid sellest, et maalt on nii inimesed kui lapsed kadunud. Võib-olla mõni tunneb sellisest asjade käigust rõõmu. Olen mõistnud, et inimesed Tallinnas ja Tartus ei saa aru sellise olukorra ebaloomulikkusest, kuid järjest enam olen kohanud seisukohta, et selline kreenis ja riiklikult vildakas poliitika ei saa kaua kesta.

Tuleb tunnistada, et viimase kümne aasta jooksul pole riik suutnud midagi ette võtta, et maapiirkondade tühjenemist leevendada. Ehk riiklikult toetada ettevõtlust maksupoliitika ja taristu arendamise kaudu. Kui põllumajandusminister Seeder tegi ettepaneku tuua mõnigi riiklik asutus Tallinnast välja, tõusis kisa taevani ja asi unustati.

Maakoolide juhid saavad ju samuti aru, et praeguse koolivõrguga tuleb midagi ette võtta. Aga kuidas võtta ette muudatusi nii, et maakoolide lapsi koos koolide pesuveega välja ei visataks? Küsimus ei ole hoopiski selles, et maakoolid tahavad maksku mis maksab säilitada oma status quo’d.

Me saame suurepäraselt aru, et üheksaklassilisena pole mõtet pidada põhikooli, kus vaid neli-viis õpilast ühes klassis, mitte ainult otstarbekusest, vaid ka laste igakülgse arengu huvidest lähtudes. Kool on samavõrd kui haridusasutus ka kasvatusasutus.

Klass kui väike socium täidab oma eesmärke vaid siis, kui selles on mingi minimaalne arv liikmeid. Seepärast on õigustatud ka liitklassid, sest selles ühiskonnamudelis peaksid kindlasti olema oma liidrid ja priimused, kes teisi positiivses mõttes edasi veavad.