FOTO: Raamat

Kui head inimesed Hadese kuningriigist külla juhtuvad tulema, on see sulaselge rõõm. Dick Francis on küll meie seast lahkunud, ent ta raamatud elavad edasi – trafaretne lause küll, kuid täis täisväärtuslikku tõtt. «Karistus» oli üks neist vähestest dickfrancistest, mis seni Eesti keelde tõlkimata, ent nüüd sai selle taaga kaelast.

Ses raamatus on peategelane poliitiku poeg Ben Juliard. Hobuste ja jahitakistussõidu harrastaja, kuid mitte just suurem asi džoki. Seevastu inimesi tunneb ta sama kenasti kui neljajalgseid. Pareminigi. Teab, mida nukrad tunnevad ja salakavalad varjavad. Mõnel lihtsalt on selline müstiline mõistmine.

No vaat. Poisi – raamatu alguses on Ben 17 – isa, kes pole teda kasvatanud, kuid vajamineval määral igati toetanud, kipub poliitikasse ning palub pojalt abi. Et too aitaks valimiskampaania ajal täita sünnitusel teise ilma lahkunud lahkunud abikaasa rolli, oleks aina kõrval. Koostöö sujub, kuid ühtäkki sekkuvad mustad jõud, raamat läheb sujuvalt üle krimkaks.

Ühesõnaga, raamatus rebitakse poliitiliste mängude kattevari, kuid selge see, et lugejale pakutakse vaid pinnavirvendust. Aga pole hullu, õiget vorstitegemist ei tasugi ehk rahvale näidata.

Küll aga on kõige räpase kõrval ka päikest – üks ilus isa ja poja sõpruse lugu.

Niisiis Francis nagu Francis ikka. Mönuga loetav, nagu saarlased ütlevad.