Tallinna tööstusest, mis sündis tsaari ja suri EV ajal

Foto: Raamat

Kui sul on virn lugemata raamatuid ja sa nopid jõululaupäeval nende vahelt välja unustatud Tallinna lood – nii juhtus – siis on see märk millestki. Näiteks soovist naasta meenutustes olnusse ja teadmisi täiendada. Raamat pakub nii ühte kui teist.

Iseenesest on Jaak Juske kolmas ajalooraamat – esimene rääkis lahti Tallinna keskosa, teine Tartu mineviku – samavõrd lihtne kui eelmised. Ei midagi sügavat ega teaduslikku, pigem minimalistlik, kuid täpne ja huvitav.

Taaskord antakse igas peatükis ette piirkond – Härjapea jõeäärne, sadamaäärne, ühe või teise maanteeäärne – ning sedapidi minnakse mööda minevikuradu. Et kus milline tehas või vabrik paiknes, millal loodi, kuidas arenes, mida toodeti, kuidas olid ja elasid töölised ja omanikud, mis sai asjast EW sünni, Nõukogude Liidu ajal, EV taassünni järel...

Ülekeskealisel põlistallinlasel on lihtne, suled silmad ja lööb pildi ette küll: Kopli laevatehased, Ilmarine ja Ekskavaatoritehas Mustamäe alguses, teine teiselpool teed, Punane RET ja Kaablitehas Narva maantee ääres, Tselluloositehas ja Liviko, Kalev, Aparaaditehas... Kõigil lugudel pildid juures ja puha.

Mis huvitav, kuid kurb – valdavale osale ettevõtetest pandi alus tsaari-Venemaa aegu või Eesti Wabariigi alguses, nõukogude võim ei hävitanud vist ainsatki suurt tehast-vabrikut, kuid pärast taasiseseisvumist lagunes Eestile au ja kuulsust toonud tööstus tasahilju kuid üsna lõplikult. Selgus, et vaid vähesed firmad suutsid kohaneda mädaneva kapitalismi tingimustega. Ehk siis: sotsialistlikku kräppi suudeti põhjatule turule toota, kuid kvaliteetkaupa, mida maailmale müüa, mitte. Viis kümnendit punast Eestit hävitas meie töökultuuri ja sellega ka konkurentsivõime.

Kuid asjad paranevad tasahilju. Võtke või seesama raamat – ilus, kvaliteetne, kauni kujundusega, ühesõnaga vii või väljanäitusele.