Antud raamat ei sobi kuidagi õppeteoseks teemal: kuidas ära tunda mõrvarit ja maniakki, sest erasekretäri meenutuste põhjal võib arvata, et Adolf Hitler oli täiesti tavaline persoon oma vooruste ja puudustega.
Erasekretäri meenutusi: Hitler oli kui päike
Ühed räägivad, mida teistelt kuulnud, teised seega, mida oma silmaga näinud. Traudl Junge on see teine, Hitleri erasekretärina töötanud neiu. Otseallikas, kui kasutada ajakirjanduslikke väljendeid. Ta pani kirja Hitleri era ja poliitilised testamendid ning viibis kohal, kui Saksamaa riigijuht, ajaloo suurimaid mõrtsukaid, enesetapu sooritas.
Totter oleks arvata, et Hitler liikus ringi, nagu liitlased teda sõjaaegsetel ja järgsetel karikatuuridel kujutasid: silmad peas kilamas, ila suunurgast tilkumas, näpud arvutamas juute, keda on õnnestunud teise ilma saata. Vastupidi: ei mingeid maniakaalsuse märke, kirjeldab Junge. Pigem tagasihoidlikkus ja südamevalu, kui tuli mõnele naisterahvale teada anda abikaasa hukkumisest rindel.
Küll aga on õige see, et Hitleris pesitses kummaline jõud, maagia, mis pani inimesi temasse uskuma. Justkui antikristus. Junge on meenutustes aus. Ta tunnistab, et ei tema ega teised näinud Hitlerile asendajat ning kirjeldab, kuidas oli mõtteis läbi lapanud kogu toonase Saksamaa ladviku – Bormann, Göring, Speer, Ribbendrop, Himmler ja teised – ning jõudnud järeldusele: nad on kui kuud, mis ei suuda ise särada vaid vajavad valgust päikesel. Ja päike oli teadagi kes. Hiljem, kui sõda läbi, hakkas Junge mõistma, millega Saksamaa ja Hitler tegelikult hakkama said.
Äärmiselt huvitavad on kirjeldused elust «Hundikoopas», Berghofis, viimses punkris... Kuidas päevad kulgesid, kuidas söödi, mida joodi, mida räägiti, mille üle nalja heideti, mille üle kurvastati. Junge on joonistanud värvika sõnapildi nii Hitlerist kui tema kaaskonnast. Raamatus käivad läbi kõik rohkem või vähem tuntud persoonid Eva Braunist kuni koka koerani välja.
Kui keegi koostaks maailma ajaloo raamatukogu, peaks «Hitleri sekretäri mälestused» raudselt sinna kuuluma.