Kui otsida internetist ajaloo salapärasemate dokumenteeritud juhtumite edetabelit, on Djatlovi kurul toimunu enamasti esikolmikus.
1959. aasta talvel matkas seitse meest ja kaks naist Igor Djatlovi juhtimisel Uuralites, sihiks piirkond, mida mansid kutsuvad oma keeles Surnute mäeks. Veebruarikuu esimesel päeval muutus ilm karmiks ning grupp otsustas mäenõlval laagri püsti lüüa.
Öösel juhtus midagi seletamatut. Kõik üheksa tormasid telgi seina lõhki rebides aluspesu väel välja, kuigi temperatuur oli -30 kraadi, ning sööstsid eri suundades. Varustus jäi telki. Osa jõudis isegi pooleteist kilomeetri kaugusele. Otsimisrühm, mis nädalaid hiljem saabus, leidis kõik üheksa surnuna.
Viis matkajat läks teise ilma alajahtumise tõttu, kuid nelja kehal olid kummalised vigastused: kel löögijäljed, nagu liiklusõnnetuse puhul, kel pea purustatud, ühel neiul puudus suu sisemine limaskest koos keelega. Kõigi kehad olid kummaliselt oranžikad, juuksed hallid.
Nõukogude Liidu jõustruktuurid sulgesid piirkonna kolmeks aastaks, kuid ei jõudnud uurimisega just kaugele ning leiti, et matkajate surma põhjustas tundmatu vääramatu jõud.
Alan Baker loob oma raamatus lihtsa stsenaariumi: ajakirjanik saab ülesande meenutada Djatlovi kurul toimunut, leiab need, kes üritanud aastaid mõistatust lahendada ning kogu intsidendi ajalugu võetakse läbi koos võimalike seletustega – tuumapommi või salapärase relva katsetused, maaväliste objektide saabumine jne. Lõpuks läheb ajakirjanik koos kolme kaaslasega Djatlovi kuru lähemalt uurima, saab teada tõe, kuid jääb ainsana ellu.
