FOTO: Raamat

Teinekord on siiski hea, et raamatu põhjal otsustatakse linateos vändata. Seoses filmi «Enderi mäng» turuletulekuga otsustati siinmail taas välja anda samanimeline raamat, mille eelmine trükk ilmus enam kui kümnend tagasi ja on ammuilma läbi müüdud. Ent teos väärib mitte pelgalt lugemist, vaid ka raamaturiiulile paigutamist, et ka järeltulevad põlved – kui nad juhuslikult lugeda oskavad – sellest osa saaks.

«Enderi mäng» on justkui mudakorraga kaetud teemant, mille olemus ilmneb alles lähemal uurimisel. Kui uskuda edetabeleid, eriti neid, mis koostatud lugejate arvamuse põhjal, on tegu 20. sajandi ühe silmapaistvama raamatuga.

Samas on «Enderi mäng» kui lõhestaja, mis jagab lugejad kahte leeri – ühtede arvates on teos liiga vägivaldne, propageerib julmust ega sobi tänapäeva leebesse ühiskonda. Teised taas leiavad, et inimene on samavõrd loom kui iga teine ning ka tema puhul kehtivad loodusseadused a la: kui sina ei hävita, hävitatakse sind. USA armees, muide, olla «Enderi mäng» kui just mitte kohustuslik, siis soovitav kirjandus.

Niisiis... Tulevik. Maad ohustab arenenum, või siis paremini relvastatud tsivilisatsioon – «satikad» – kelle alistamiseks ei piisa jõust, vaid on vaja korda saata midagi enneolematut. Ent mida, ei tea keegi, mis tähendab, et tuleb leida, kes teaks. Kord suudeti «satikad» tõrjuda, kuid neid ei hävitatud. Seega on taas aeg lahinguks. Ainult et pole juhti, kes suudaks minna üle vaimsete ja eetiliste piiride, kuid seejuures säilitada mõistuse ja vaimuteravuse. Maal käivitatakse programm, kus otsitakse üliandekaid, järeleandmatuid, juhi omadustega lapsi. Just lapsi, sest nende piirid, tõekspidamised ja väärtused pole veel paika loksunud. Parimad koondatakse Lahingukooli.

Ender Wiggin on erakordne. Just see, keda otsitakse. Ainult et kas ta veab välja? Selguse saamiseks algatavad täiskasvanud julma protsessi: see, et sõjamängus Enderile aina reeglitevastaseid takistusi teele lükatakse, on pisiasi selle kõrval, et ta paisatakse (surma)lahingusse vanemate koolikaaslastega. Suudab ta end juhina kehtestada ning siiani staariseisuses olijad murda (nood teevad omakorda kõik, et murda Enderit) on projekt õnnestunud. Kui mitte, siis... Sellest, et ebaõnnestumine tähendaks Enderi letaalset lõppu, pole enam lugu, sest inimkodn häviks sõjas «satikatega» niikuinii.

Maailm, tahame seda tunnistada või mitte, on tõesti julm. Me võime mängida reeglite järgi, aga kui vastane ei mängi? Kaotus spordis pole ehk nii hull, aga kui kaalul on vabadus, väärikus või elu...

Ender seab endale reegli: reegleid pole. Ja mõistke ta nüüd selle eest süüdi.

Raamatu esimesi episoode. Tavakool ja tavaline koolikiusamine. Kambaga väiksema kallale. Enderi mõttekäik, kui on kiusajate juhi pikali löönud, kõlab järgmiselt: reeglid ei näe maaslamaja löömist ette, sest seda teeks vaid loom, aga: «Ma pean võitma nüüd, ja alatiseks, või mul tuleb nendega kakelda iga päev ja asi läheb vaid hullemaks.» Ta purustab vastase. Lõplikult.

Jah, just sääraste dilemmade ees seisavad paljud päevast päeva – tööl, koolis, tänaval – mäng ei käi võrdsetel alustel ja kui sa pead reeglitest kinni, võid võita lahingu, kuid kaotada kõik järgmised ja lõpuks ka sõja.

Mõistagi pole Ender uhke selle üle, mida mainitud olukorras ning ka järgnevates korda saadab. Hingevalu lämmatab. Ent kas tal on teist võimalust? Ei hävitaks tema, osutuks ta hävitatuks. Nii lihtne see ongi. Loodusseadus.

Olgu siinkohal öeldud, et mäng oma reeglite järgi ja piiride nihutamine on küll elu ja Enderi võitluses oluline, ent mite ainus edu alus. Et olla tugev, tuleb teha ränka tööd nii keha kui vaimu kallal. Ning tarkuse ja inimlikkuse abil on võimalik saavutada palju enamat, ent seda vaid juhul, kui vastane on väärikas, mängib vastavalt reeglitele.

Raamat on tõesti hea, raske panna käest enne, kui tagakaas vastu tuleb, ning kahtlemata üks neist teostest, mida võiks kord kümnendis kätte võtta. Et siis taas kahestuda ja sisimas arutleda, kas Enderil oli elus valikuid ning kuivõrd kohtab tavaeluski Enderi mängu.