Kas Saksamaa käib tõesti maha? Aga Eesti?

Jaan Martinson
, spordiajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Raamat

Võimas raamat, mis põhjustas kolm aastat tagasi lettidele ilmudes tormi. Saksamaa jagunes kaheks – ühed sõimasid Thilo Sarrazini teose ulmekirjanduseks, mis tekitab asjatut paanikat, teised aplodeerisid, sest leidsid, et esitatud faktid ja neist tuletatud järeldused on õiged. Saksamaad ootab nukker tulevik.

Annaks taevas jõudu kellegi ka Eesti kohta sarnane raamat kirjutada. Raamat, mis on läbi kirjutatud-arvutatud-tunnetatud. Kui mõnele ei meeldi järeldused, siis palun, käigu välja oma versioon. Oma tõlgendus sadadele faktidele, mida raamatus esitatakse.

Kuid teisalt... Kas meil ongi vaja uurimust Eest tulevikust? Äkki tõmbaks paralleele. Sarrazin toob välja peamised põhjused, mis kuulutavad allakäiku.

Rahvastik väheneb ja vananeb.

Majanduslik võimakus väheneb, sest kvalifitseeritud inimkapitali just «kõvadel» erialadel pole ega tule piisavalt.

Hariduskaugete keskkondade ja alamkihi süvenemine. Ehk siis vaesus toodab vaesust, harimatus harimatust.

Huvitav, milline punkt neist kolmest ei käi Eesti kohta? Siinkohal ei tasu küsida valitsuselt, kes näeb tulevikku vaid positiivses valguses ega usu ühtki fakti. Millal me langevast Saksamaast mööduma ja Euroopa viie rikkama riigi hulka tõuseme? Seitsme aasta pärast vist? Või kaheksa?

Tõsi, üks allakäigu põhjus Eestit ei puuduta – liigleebe immigratsioonipoliitika – kuid see veel ei tähenda, nagu oleks meil tegu ühtse riigiga.

Sarrazin on majandusteadlane, töötas Berliini liidumaa rahandusministrina ja oli Saksamaa Riigipanga juhatuse liige, mis tähendab, et tunneb asja. Raamatu esimestel lehekülgedel ütleb ta järgmist: «Oma käsitlustes toetun empiirilistele uuringutele, argumenteerin aga otsekoheselt ja ilma ilustamata. Minu jaoks on eelkõige tähtis selgus ja täpsus, nii et pilt, mille joonistan, on jõuline, mitte poolik või hägune. Olen hoidunud tundlike asjaolude looritamisest ilukõnega, vaid püüdnud jääda asjalikuks – tulemused on niigi phameelt tekitavad.»

Tegu ei ole ilukirjanduse ega lihtsa lugemisega, kuid igaüks, kes vähegi kooliharidust saanud, suudab raamatut mõista ning teha omad järeldused Eestimaa tuleviku suhtes, sest Saksamaad me aidata ei saa, iseennast küll.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles