FOTO: Raamat

Trendikad inimesed, kel raha parasjagu, kannavad ikka Gucci toodangut. Vist. Aga rõivaste ja aksessuaaride ilu, elegantsus, eksklusiivsus ja olemus pole antud raamatu teema, vaid hoopis Gucci ajalugu, mis on sedavõrd värvikas, et jätab ilukirjandusliku mulje.

Jäägu Gucci toodangu väärtus moegurude otsustada, antud raamatu väärtus peitub selle dokumentaalsuses. Ning Guccist on, mida kirjutada. Kui suured Itaalia perekonnad peavad jagama suurt rikkust, õigemini väärtus, ning üks ei ole teistest peajagu üle, hoidmaks seltskonda vaos, sünnib kõigest sellest üks suur jama.

Kõik sai alguse sellest, et Guccio Gucci võttis nõuks nahkesemeid valmistada. Ühel on ärilist soont, teisel pole. Tema oli, kuid samas ka vaoshoitust ja jõudu. Asjad olid kontrolli all, Gucci arenes tasapisi. See, et peres on kolm last, kes firma hüvanguks tööd teevad, on hea, kuid samas ka halb, sest neid on liiga palju, neil sünnivad veel lapsed ja siis algavad skandaalid ja võimuvõitlus ja... Igatahes lõppes kõik sellega, et palgamõrvar lasi Guccio pojapoja Mauricio maha. Töö tellijana kahtlustati tema abikaasat.

Gucci ajalugu jätab kogu oma tõusude ja languste, skandaalide ja rõõmu, raha ja rahatusega mulje teleseriaalist a la «Rikkad ja ilusad», ent tegu on tegelikkusega. Guccit ei tasu teoses võtta kui otsest kaubamärki – ebatrendikus võib olla kas poos või väärtus, mis teeb tõrjuvaks – vaid kui lihtsalt üht firmat. Kahtlemata oleks General Motorsi või Esso või Ferrari stoorit justkui väärikam lugeda, aga Gucci lugu annab ehk parema pildi äritegemise ja perekonnaelu valudest ja vaevadest.

«Gucci moemaja» võib lugeda kui krimkat, ajalooraamatut, peredraamat või äriõpikut. Eks iagüks otsi seda, mida vaja. Ja terane ka leiab.