Eesti lugeja on Šveitsi krimkaga kursis Friedrich Dürrenmatti teoste kaudu. Võrrlda Schneiderit kirjanduse suurkujuga, kelle kolm krimiromaani on midagi enamat kui lihtsalt krimkad, tundub kohatu, kuid midagi ühist meestel on. Sügavus näiteks. Ning vaatlus ja kirjeldamisoskus. Tekst muutub pildiks. Maaliks, mitte mobiiltelefoniga tehtud fotoks. Schneider, muide, on samuti hää näitekirjanik. Ju on see juusturiigis tava.
Teost lugedes meenub ka Georges Simenon ja tema loodud komissar Maigret, kellega on komissar Hunkleril, kes Schneideri raamatuis kuritegusid lahendab, ühiseid jooni. Ka Hunkler on erka ja intellektuaal, otsija ja mõtleja, kes ei ütle ära väärt söögist ning joovastavatest jookidest. Küll aga tundub Hunkler olema närvilisem ja kirglikum kui Maigret ning Schneider avatuma huumorisoonega kui Simenon.
Ja veel: Schneideri lause on ilus ja jutt voolav. Kõrgkultuurne seega, millel on oma osa ka tõlkijal. Aitäh!
Ega muud suurt olegi. Raamatu pealkiri annab aluse aimata, et tegu on tavalise krimilooga – Hunkleri perearst leitakse tapetuna, misjärel hakkavad ühest ja teisest nurgast lavale kogunema värvikad tegelased, kelle seast tuleb välja valida mõrvar. Triviaalne küll, aga üks oskab lihtsat lugu jutustada hästi, teine mitte nii väga. Schneider oskab hästi.