/nginx/o/2013/12/11/2682514t1h9fbf.png)
Elunaudingute kirjamees ning Prantsusmaa, eelkõige Provence'i piirkonna reklaamiagent – kui nii võib nimetada, sest kirjeldab ju Peter Mayle kogu seda õndsust ja õdusust mis täidab ses piirkonnas elades hinge – otsustas minna kriminaalset teed pidi ja avaldada krimka. Mis reklaamib Provence'i, Vahemere kööki ja Bordeaux' veine.
Niisiis pannakse ühelt ameeriklaselt, kes on üsna ebasümpaatne tüüp, pihta veinikollaktsiooni parimad palad – Bordeaux'st pärit parima aastakäigu neste. Kokku kolme miljoni dollari väärtuses. Kindlustusfirma on hädas – ei taha ju kahju korvata – ning palkab kahtlase minevikuga veiniasjatudja, lõbusa selli, kes võtab elult, mis elu pakub. Too on veendunud, et kadunut tuleb otsida Prantsusmaalt.
Ühesõnaga, nagu Mayle puhul ikka, jõuab lugeja Provence'i ning peab lehekülg lehekülje järel kahetsema, et ta ei ela selles maises paradiisis, kus road on võrratud ja veinid hõrgud. Trahterid ja pitsabaarid ja restoranid on paigad, kus käib peamine tegevus. Ning muidugi loputatakse toit alla väärt veiniga.
Piiluda saab ka veinimõisa ja veinikeldrisse ning asjatundjad võivad kogu selle rikkuse kirjeldamise juures – 1961. aasta Latour, 1970. aasta Petrus, 1983. aasta Margaux jne... – ilmselt mõistuse kaotada.
Aga kuritegu? Veinivargus? See on vaid taust, mille peale maalida särav pilt Provence'ist, aga saab siiski lahendatud.