Kui kana Number seitse vait jäi...

Raamat Maria Parr «Vahvlist südamed» Illustreerinud Bo Gaustad Norra keelest tõlkinud Riina Hanso Eesti Raamat, 2013 Foto: Repro

Võtad riiulist paha aimamata raamatu ja hakkad lugema. Ja tunned, kuidas autor haarab sul turjast, tõmbab kaasa ja väntsutab mööda emotsioonide Ameerika mägesid. Sa naerad ja nutad koos tema loodud tegelastega ja tunned loo lõppedes kõikehaaravat õnnetunnet, sest kõik lahenes nii hästi! Kusjuures sa ei taipa, kuidas täpselt autor seda korraldas. Ta ei pruugi kuigi palju sõnu, ei unusta end ei ümbrust ega tundeid kirjeldama. Ometi näed sa neid paiku, neid inimesi ja adud täpselt tegelaste hinges toimuvat. Kogu aeg juhtub midagi, aga ometi pole tegemist pelgalt järjekordse raamatuga rubriigist «Päevad täis seiklusi».

Maria Parr (1981) on seni kirjutanud kaks raamatut. Tema teine teos «Vilgukivioru Tonje» ilmus selle aasta alguses ning pälvis IBBY Eesti osakonna Paabeli Torni auhinna, mis tunnustab lastekirjanduse vallas aasta parimat tõlketeost. Parri esikteos, mille ta kirjutas aastal 2005, ilmus teisena. Raamatu põhjal vändati Norras aastal 2011 telesari.

Nagu Põhjamaades kombeks, on ka Parri teoste nais-, õigemini tüdruktegelased hakkajad ja (hull)julged. Loo «Vahvlist südamed» jutustab meile hellahingeline poiss Trille, kelle parim sõber on naabritüdruk Lena. Trille teeb Lenaga truult kaasa kõik seiklused ja pentsikud ettevõtmised. Salamisi tunneb ta muret, kas ka tema on tüdruku jaoks parim sõber. Lena pole seda kunagi öelnud. Ega Trillegi. Ta kardab haiget saada. «Pooled meist on parimad sõbrad,» pihib poiss vanaisale murelikult.

Parr kasutab inimesi ja olukordi kirjeldades kõnekaid väljendeid ja võrdlusi. Lena sööb nagu hobune ja näeb välja nagu jalgratas. Lena viibib nii sageli naabripoiss Trille juures, et temast on saamas iseenda naaber. Ta röögatab nii valjusti, et tapeet oleks seinalt peaaegu lahti tulnud. Ta võis olla nii hapu olemisega nagu toores rabarberivars. Ta on ainus tüdruk oma klassis (peale klassijuhataja) ja võitleb välja jalkavõistkonna väravavahi positsiooni. Lena hüppab väravas ringi nagu konn ning on uhke nagu kukk, et ei lasknud ühtki palli väravasse. Ja nii edasi.

Lugeja teeb koos Trille ja Lenaga kaasa aastarigi jaanipäevast jaanipäevani. Sinna mahub üle mõistuse palju sündmusi – matused, pulmad, tembud, mis päädivad ajupõrutusega. (Muuhulgas päästab kumbki teise elu.) Samuti kergemat sorti tempe, mille kõrval Vahtramäe Emili omad on lasteaia vanema rühma tasemel. Nad peavad kõik läbi mängima – pühapäevakoolis kuuldud loo Noa laevast (et näha vikerkaart) ja stseeni, kus Jeesus mägedes eksinud tallekest kaljunuki pealt päästab. Täta-memme sõjajutud inspireerivad lapsi raadiovastuvõtjaid kokku korjama ja küüni taha maha matma. Legend Prõmaka-Mathilde küla nime saamisest õhutab Lenat mängima röövlilaeva käilakuju ja prõmakas vastu kaid ei jää ka tulemata. Kõrgelt kukkumised, hüppamised, allalaskmised ning ajuvapustus kujunevad rutiiniks. Iga kord lubavad nad, et enam ei tee. Isa usub neid iga kord, sest alati mõtlevad lapsed midagi uut ja hullemat välja!

Aga tegelikult valitseb loos täiskasvanute ja laste vahel haruldane kooskõla, hoolimine, mõistmine ja armastus. Sestap ongi nii kurb, kui üks armsatest vanainimestest sureb ja tema käsi on katsudes sama külm kui vastsadanud lumi. Samas, just seeläbi saab Trille teada, milleks on vaja isasid. Mitte selleks, et nood keedetud kapsa lapse taldrikult ära sööks, vaid et olla oma kurva pojaga kahekesi koos kurb. Autor avab Trille ja Lena hinges toimuva mitte otsesõnu seda öeldes, vaid lugejat tasahaaval mõistmisele juhatades.

Parr annab oma väikestele tegelastele vabaduse, aga ei õhuta anarhiat ega vastuhakku. Täiskasvanud oskavad Trille ja Lena meelest tegelikult kõike hästi korraldada, kui nad ainult tahavad. Mõnikord tuleb neile lihtsalt väike müks anda, kas põgenemise, ema eest abieluettepaneku tegemise või hobuste vanadekodu asutamise näol. Lastel on ka vabadus võtta vastutus. Ja seda need suure südamega jõngermannid ka teevad.

Krista Kumberg, lastekirjanduse uurija.