Lõpuks on Eestimaale jõudnud ka Taani krimka. Igati sümpaatne lugemine, traditsiooniline, probleeme lahkav. Pisut naisteka tüüpi, aga mitte liiga hullusti, et end tugevamaks sooks pidav seltskond seda lugeda ei saaks.
Saastast, süütundest ja psühhoterrorist. Õpetlikult
6. detsember 2013, 10:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põhjamaade krimka üks tunnusjooni on ühiskonda mürgitavate probleemide esiletõstmine, teadvustamine ja lahkamine. Meie lähiriikides, tundub, ei tegutse maniakid ja mõrvarid niisama, vaid suurema protsessi osana.
Antud raamatus on ette võetud tutvumisportaalid. Et kõik on justkui tore – tänapäeva töörügajal pole aega endale partnerit muidu leida, kui neitiavarustest – aga sogases vees on kaakidel lihtne ujuda.
Niisiis tegutseb üks tüüp, pealtnäha meeldiv, kuid seest saast. Vägistaja. Elude mürgitaja ja lootuste purustaja. Tohutu ja kohutava süütunde tekitaja – ma ju ise kutsusin ta oma magamistuppa, järelikult sain, mis tahtsin. Ning kui süütundest puretud ohvri lähedased juhtuvad olema psühhoterroristid, kes hingevalu võimendavad, võib tagajärg olla traagiline.
Raamatu peategelase, politseiinspektor Louise Ricki, elu pole just liiga päikeseline. Ei jää ju hing puhtaks, kui pead päevast päeva saastaga tegelema ning end meeste keskkonnas maksma panema. Lisaks perekondlikud probleemid. Õnneks pole taevas Ricki kohal lõpmatult pilvine, kust ükski päikesekiir läbi ei tungi.
Nagu öeldud, igati sümpaatne lugemine. Karm küll, aga kindlasti õpetlik, kui tahetakse õppust võtta.