Lauri Leesi: hariduslaev on kõvasti kreenis

Lauri Leesi. Foto: Teet Malsroos/Õhtuleht

Meie hariduslaev on tugevasti kreenis ja selle praeguse kapteni ponnistused tühi töö ja vaimu närimine, leiab Tallinna Prantsuse lütseumi direktor Lauri Leesi Õpetajate Lehes.

Olen veendunud, et Eestis on palju õpetajaid, kes tunnevad, et meie hariduslaev on kreenis ning kaptenit kimbutab tugev pohmell. Ei saa ju kaine inimene öelda pärast riigikontrolli auditit, kus viidatakse ebaratsionaalsetele investeeringutele haridusmaastikul, nagu meie minister: «Riigikontrolli ettepanekud toetavad ministeeriumi poliitikat.» Tere hommikust, põllumees! Kus nad siis toetavad, ei toeta ju! Muidu poleks auditi koostamisega nii palju vaeva nähtud. Dokumendis on ju sulaselgelt kirjas: «Kahju on, et kõige enam on tegematajätmisi hariduslike erivajadustega laste koolimajade puhul, olgugi et tegemist on ühiskonna ühe kõige enam hoolitsust, kaitset ja tähelepanu vajava osaga.»

Minister Aaviksool on vastus varrukast võtta: «Mul on hea meel, et riigikontroll aitab selgitada avalikkusele ja kõigile meie partneritele, et koolivõrgu korrastamine on möödapääsmatu. Raskete, kohati ka valulike otsuste tegemata jätmine ei ole vastutustundlik. Aitäh neile selle eest.» (Postimees.ee, avaldatud 17.10 kl 14.52)

See pole üldsegi esimene kord, mil Jaak Aaviksoo teiste inimeste jutu pea peale pöörab. Kas polnud sama ka märtsis 2012, mil meie, õpetajad, Tallinnas Vabaduse väljakul Jaak Aaviksoo hariduspoliitika vastu streikisime? Loosungitele à la «Õpetajatele palka, ministrile malka!» kuulsime peagi Jaak Aaviksoo ja Kalle Küttise suust, et nad said streikijatelt mandaadi reformide veelgi kiiremaks läbiviimiseks. Siis tahtsin ka mina Andrus Ansipi sõnadega karjuda: «Tule taevas appi!»

Taevast tahaksin appi kutsuda väga paljude meie haridusrahu risustavate mõistete ning sõnakõlksude puhul. Nüüd on väga popp rääkida nn kitsast ja laiast matemaatikast nii, kuis me räägiksime S-, M-, L- või XL-suurusega särkidest või dressidest. Minu arust tuleks rääkida hoopis headest ja vähem headest matemaatikaõpetajatest ning sellest, miks võimekad õpetajad kooli tööle ei tule. Ka eesti keele õpetajad eelistavad koolile kõiksugu väljaannete toimetusi. Näiteks Keila gümnaasiumis möödus tänavu esimene õppeveerand mõnes klassis ilma emakeeleõpetajata. Minister, kantslerid ja nõunikud, tulge ometi maa peale tagasi! Ja te veel tahate, et venekeelses koolis õpetataks eri õppeaineid eesti keeles! Kust, kurat, me õpetajaid võtame? Kuidas on võimalik sel määral reaalelust irduda? Meil pole isegi eestikeelsesse kooli eestlastest õpetajaid saata!

Ja veel. Kuidas nende kohustusliku gümnaasiumi kolme õppesuunaga siis asjad ikkagi on? Kes nad meile kaela määris ja mis sellest «määrijast» sai? Kas ta töötab endiselt ministeeriumis? Kui jah, kas Tallinna või Tartu filiaalis? Mul oleks sellele inimesele nelja silma all nii mõndagi öelda … Või kuidas on lugu riigieksami sooritatuks pidamisega ühepunktilise tulemusega? Kas selles seisnebki Jaak Aaviksoo suur progressiivne haridusreform!?

Viimasel ajal on hästi popp rääkida nn puhastest gümnaasiumidest. Ju siis muud koolid on ministeeriumi silmis räpased. Need ülipuhtad gümnaasiumid on juba a priori nii head, et paremaid polegi olemas. Tavakoolid, mitte nii «puhtad» koolid, on halvad. Neid tuleb toetada nii vähe kui võimalik või teha kuidagi teisiti nende elu siin ilmas kibedaks. (Pikakannu kooli sündroom!)

Selle nimel käiakse mööda Eestimaad koolijuhte moosimas. Umbes nii, et hakake ikka puhtaks gümnaasiumiks, siis saate seda ja seda. Saaremaal näidati vist kõrgele ministeeriumiametnikule sellise jutu peale ust või saadeti lihtsalt pikalt. Tegu oleks nagu reformatsiooniga või õigeusu pealesurumisega 19. saj teisel poolel. Siis anti ju ka teise usku minejatele tükike maad juurde.

Praegu on haridus- ja teadusministeeriumi kõnepruugis veel üks trendikas sõna – «riigigümnaasium». Kas siis meie lütseum või Tallinna reaalkool polegi Eesti riigi koolid? Või on tõesti erinevus nii suur, et kogu ministeeriumi aur tuleb üksnes seesuguse vastandamise peale välja lasta? Tehke mulle selgeks, miks peab uusi väga kalleid koolihooneid püstitama linnadesse, kus kasulikku hariduspinda küllaga!? Minister lausus neil päevil mingis väljaandes, et uute riigikoolide rajamiseks pandi käiku nii ja nii mitu miljonit, aga suurem raha tuleb ikkagi mingitest eurofondidest. Mamma mia! Kas siis euroraha polegi meie ühine raha!?

Õpetajate palgatõusu mul suurt usku pole. Pole ju meie minister Aaviksoo rahandusminister Ligilt raha juurde tahtnudki. Haridus- ja rahandusministri südamesõprus on õpetajatele halvim, mis üldse olla saab. Läinud aastal läks nii, kuis ennustasin: nooremõpetajatel ja õpetajatel tõsteti täiskoormuse puhul palk 715 euroni, teistel ei tõstetud tuhkagi. Linnad ja vallad toimisid nii, kuis võimalik oli.

Muide, nüüd ei maksagi meie riik õpetajatele palka, sellist luksust jagatakse üksnes riigikoolidele. Meile, vallasantidele, määratakse üksnes haridustoetus! (Milline õudne sõna!) Muidugi tehakse selgi korral puru silma ajamiseks ära näiline palgatõus. Arvan, et täiskoormusega nooremõpetaja palk on uuest aastast 800 euro ringis. Noori selline palgatõus kooli õpetajateks küll ei meelita. Lõhe Eesti keskmise palga ja õpetaja alampalga vahel jääb ikka samaks, kui ei lähe hoopis suuremaks.

Seega on meie hariduslaeva praeguse kapteni ponnistused tühi töö ja vaimu närimine. Kõverat ei saa teha sirgeks ega loendada seda, mida pole.