FOTO: Raamat

Maailma kõige lühem raamat. Vähemalt kõige kiiremini loetav, sest 112 lehekülge on teksti täis laotatud hõredalt, kiri on suur kui nunnukonkursi võidukõrvits ja mis peamine – lõviosa raamatust on dialoogivormis. Paras tegevus üheks mõnusaks tubaseks õhtuks.

Kirjutangi eelkõige raamatu vormist. Mõistagi on see, kuidas belgia autor tõlgendab Charles Perrault’ tuntud muinaslugu, äärmiselt huvitav. Pariisi villas elav eraklik ja tänapäevasest elust võõrdunud Hispaania aristokraat üürib (naistega tutvumise eesmärgil) välja toa. Üürnikelt palub ta, et nood mingil juhul ei siseneks villas olevasse lukustamata pimikusse. Mis juhtus kaheksa esimese üürnikuga, kes keelu vastu eksisid? Ja kuidas toimib üheksas – isepäine ja enesekindel Saturnine? Lõpplahendus saabub alles päris viimase, jahmatava ja raamatu žanrit muutva lausega.

Ent ikkagi: vorm. Dialoog pole kirjandusest küll kuhugi kadumas, küll aga selline – ülev, kõrgelennuline, mänglev, väljapeetud, sügav, ootamatu, tabav, aju stimuleeriv.

***

Te rääkisite Hiiobist.“

Jah. Jumal võtab temalt naise ja lapsed. Hiiob tõstab mässu. Aga mõistab siis, et tal pole õigust midagi nõuda, ja teatab: „Ülistatud olgu Issand.“ Kui Jumal leiab, et Hiiob on juba piisavalt kannatanud, ei anna ta talle tagasi tema enda naist ja lapsi, vaid lihtsalt ühe naise ja lapsed. Hiiob ei kaeba kordagi: ta nõustub asendusega. Sellest on näha, et inimkond oli juba siis äärmiselt jabur.“

Kuidas teie, kes te olete üdini katoliiklik, talute taolisi jubedusi piiblis?“

See on realistlik raamat. Ma hindan seda, et meie püha raamat ei toitu inimloomuse osas pettekujutelmast.“

Ja et see näitab, milline tõbras oli Jumal, teid ei sega?“

Ma ei tõlgenda seda niimoodi. Minu jaoks paneb Jumal Hiiobi proovile. Hiiob on ise juhmard, et asendusega lepib.“

Ei. Hiiobil on hirm, ta saab aru, et Jumal on kohutav pervert, ta ei söanda vastu hakata. Ta mõtleb, et kui kaeblema hakkab, kukub Jumal taas märatsema. Pealegi on minu arvates jälk, et Jumal iseenda loodut proovile paneb.“

Proovile pannakse neid, keda armastatakse.“

Ei panda. Neid, keda armastatakse, hoopis kaitstakse.“

See on emaarmastus. Sobib lastele. Jumal pöördub täiskasvanud inimkonna poole.“

Kas tõesti? Miks Jumal siis nii lapsikult käitub? Ta on kergesti solvuv, kapriisne ja kättemaksuhimuline?“

Vanas testamendis. Uues on ta armastusväärne.“

Jeesus on armastusväärne. Jumal laseb ta risti lüüa.“

Inimesed löövad ta risti.“

Jumal leiab, et selline on pattude lunastamise hind. Ta on tõbras ja kaupleja.“

Te peaksite selle pühaduseteotamise lõpetama.“

Miks? Millega ma riskin?“

Te solvate jumalat.“

Tema solvab mind ka. Kui ta mind enda näo järgi lõi, on mul samasugused õigused nagu temal. Teie ise ju ei räägi mulle vastu. Te peate end Jumalaks.“

Ainult siis, kui ma armastan.“

***

Ma ei taha öelda, et selline dialoog kirjanduses on haruldus. Ent paratamatult imbub kõnekunsti hääbumine ja madaldumine ühe rohkem ka kirjandusse, sest see peegeldab laias laastus ikkagi elu ennast.

Kuula, kuidas bussis või poest räägivad omavahel teismelised. Aga ka vanemad. Just nimelt kuidas, mitte millest. Lühikesed lihtlaused. Asjakohatud inglise keelest pätsatud ülivõrded. Kujundlike väljendite väärkasutamine, meelevaldne muutmine. Endas infot mitte sisaldavad harjumushäälitsused. Ühesõnaga (pisut liialdades): Beavis ja Butthead on jõudnud ka Eestisse.

Karm hinnang. Muidugi on see jõuline üldistus, mis tugineb vaid isiklikule kogemusele. Ma ei tahaks olukorda üle dramatiseerida, kuid ikkagi: pigem liigume vestluskunsti osas tagasi koopainimeste, mitte kõrgintellektuaalsete tulevikuinimeste poole. Ilmselt ongi see hind, mida tuleb maksta tänapäevase ülispetsialiseerumise eest.

Sestap tervitan kirjutavaid inimesi, ilukirjutavaid eriti ning soovitan Nothombile pühendada need 4-5-6 tundi. Sõna – see üha enam pildi ja video ees taanduv nähtus – väärib seda. Ja kui sulle sellist laadi müsteerium meeldib, siis kindlasti aseta öökapile järgmiseks John Fowlesi märksa mastaapsem teos „Maag“.

Salme Lehmake