Raamat Claes Ericson «Oligar­hid» Helios 352 lk

FOTO: Repro

Kuigi raamatu selgitav pealkiri kõlab «Raha ja võim kapitalistlikul Venemaal», võiks see sama hästi olla «Postsovetliku Venemaa ajalugu», sest meie idanaabri viimased veerandsada aastat on kulgenud võitluses võimu ja raha nimel. Võim ja raha, muul pole tähtsust.

Huvitav, mida arvaks Venemaa haridusministeerium, kui soovitada teost «Oligarhid» ajalooõpikuks? Kas see oleks nii vale mõte? Raamatut lugedes tundub igatahes – ja see tunne pole petlik –, et Venemaa lähiajaloos polegi muud olulist kui riigi lagundamine ja jagamine. Esmalt kukkusid Nõukogude Liidu ümbert ära vabariigid, siis algas suurem hävitustöö, kus igaüks, kel piisavalt hakkamist, võimu, tutvusi ja tapjainstinkti, üritas endale kiskuda võimalikult suure tüki. Mõni sai maavarad, mõni tehased, mõni autonoomse oblasti, üks – Vladimir Putin – sai aga kõik. Ehk tsaaririik on tagasi!

Ericson kirjeldab lühidalt oligarhide – über-rikaste ja võimukate – tekkimise lihtsat retsepti: tuleb võtta korrumpeerunud kommunistlik plaanimajandus ja ajada see pankrotti, hirmutada valitsust algatama erastamisprotsess, kraapida kopikate eest endale võimalikult palju osakuid, teha seejärel pakt vaesusesse langenud riigiga, laenata raha ja rääkida tagatiseks välja kõige väärtuslikumad ettevõtted ning viimaseks pintslitõmbeks hoida president võimul, kuni tagatis sinu omaks saab. Geniaalne!

Selge, et see on lihtsustatud skeem, kuhu lisandub hulk nüansse – kellele ja kuidas altkäemaksu maksta, keda konkurentidest ära koristada, mil moel maffiaga kokkuleppele jõuda... Aga selge, et eesmärk pühitseb abinõu ja pisaraid sealmail ei usuta.

Autor käib põhjalikult ja täpselt läbi Venemaa ajaloo, peatudes kõigel olulisel: rahasüsteemi ja majanduse kokkuvarisemisel 1998. aastal, taasärkamisel, president Jeltsini lahkumisel ja Putini kroonimisel, riigikapitalismi tekkel, naftaajastul, lähissõdadel...

Kajastatud on ka kõik skandaalid ja sündmused, mis viisid Venemaa sinna ja muutsid selliseks, kus ja nagu see parasjagu on.

Ning mõistagi oligarhid, need, kes Venemaad... Ei, nad ei juhi enam riiki, küll aga aitavad juhtida ning kindlustada valitseja võimu. Kirjas on tuntuimate rikkurite edulugu, kui lugu on edukas, ning põrmulangemine, kui lugu ei ole edukas.

Lõpetuseks alguse juurde tagasi – «Oligarhid» sobib tõesti Venemaa koolidele ajalooõpikuks, miks peaks keegi olema selle vastu? Tõde on tõde.