AADU MUST

FOTO: Valimised

Möödunud aastal läks rahvus­profes­suuride projekt mürinal käima, hulk tööd on juba tehtud. Kui nüüd anda tagasikäik, jääks väga suur osa juba tehtust lõpetamata, kirjutab TÜ professor ja riigikogu liige Aadu Must (Keskerakond).

Tartu Ülikooli 350. aastapäeva pidustuste ajal 1982. aastal jäi vana ja auväärne teadlane Juhan Aul (1897–1994) ülikooli medalit vastu võttes üsna pikalt aula kõnepulti tänusõnu ütlema ning pajatas loo oma teadlasetee algusest. Ta võtnud koolipoisina kolm ühesuurust purki, kuhu pani ojast püütud konnakullesed. Esimesse purki valas ta otse ojast võetud vee, teise lisas ka natuke viina.

Kolmandas purgis oli ühel päeval esimese, teisel päeval teise purgi keskkond. Ootuspäraselt elasid kullesed kõige kauem puhtas vees. Kõige kiiremini – oh üllatust! – surid aga kolmanda purgi katsealused. Professor Herbert Ligi, meie praeguse rahandusministri lugupeetud isa (kelle sünnist 25. oktoobril möödus 85 aastat) võttis «loengu» talle omase huumorimeelega kokku ja leiutas uue termini – «aulitamine». See sõna pidi tähistama olukorda, kus midagi natuke antakse, siis jälle natukene ei anta ja suretatakse selle meetodiga lõpuks maha.

Kohalike omavalitsuste valimiste tuhinas polnud ei poliitikutel, ei ajakirjandusel mahti jälgida parlamendile üle antud järgmise aasta riigieelarvet, rääkimata selles sisalduvat rahvusteaduste «aulitamist». Nimelt on keegi otsustanud, et rahvusteaduste professuuride rahastamist tuleks 50% võrra kärpida.

Miks need rahvusteadused nii tähtsad on, et neist peab ka riigieelarve puhul eraldi rääkima? Rahvusteadusteks nimetakse meil mitmeid selliseid uurimisvaldkondi, mis oluliselt mõjutavad rahvuslikku identiteeti. Need on Eesti ajalugu, eesti etnoloogia, arheoloogia, mõttelugu, ka eesti kunsti ajalugu jt erialad.

Majandusteadus, psühholoogia või geograafia on samuti otseselt seotud selle maaga, kuid need on sellest loetelust välja jäänud. Samuti kõik erialad, mida on võimalik ka teiste riikide ülikoolides tipptasemel õppida.

Eesti rahvusteadused seevastu on reljeefselt piiritletud uurimise ja õpetamise valdkonnad, mida uuritakse ja õpetatakse ainult Eestis. Ja just nende erialade kallal praegu seda «aulitamist» kavandataksegi: möödunud aastal läks rahvusprofessuuride projekt mürinal tööle, korraldati konkursse, võeti teadlasi tööle, alustati uurimis- ja publitseerimisprojekte, hulk tööd on juba tehtud. Kui nüüd anda tagasikäik, jääks väga suur osa juba tehtust lõpetamata.

Vääritimõistmiste vältimiseks lisan: olen ise arhiivinduse professor, kuid arhiivindust, rahvusliku kirjaliku mäluga seotud valdkonda meil rahvusteaduste hulka ei liigitatud ning praegust artiklit kirjutades ei aja ma kitsalt enda «leivakaardi» asja.

Olen viimastel aastatel kuulnud kummalist, aga võib-olla ka meelega provokatiivsena esitatud küsimust: kellel seda ajalugu üldse vaja on? Eriti tihti oli see jutuks mõne aasta eest, kui eesti haritlaskonnas, aga veel enam poliitikute seas said populaarseks teaduse edendamine «teki naabri pealt ärarebimise»-meetodil.

Millegipärast unustati hariduse edendamine üldse, vaid arvati odavam olevat ühe või teise eriala õpetamise või teadusliku uurimise valdkonna edendamine just teiste erialade ahistamise hinnaga. Euroopa teadusringkondades saime kuulsaks kui pisike riik, kes tahab Antarktikas ameeriklaste uurimislinna kõrvale ka oma pisikese telgi püsti panna (selle asemel et nendega koostööd teha).

Oma riigi ajalugu loetakse mistahes riigi üheks atribuudiks – rahvusliku mälu hoidja ja kollektiivse identiteedi kujundaja. Institutsionaalseteks atribuutideks, milleta riik hakkama ei saa, on parlament, valitsus ja kohtusüsteem.

Sümboolseteks atribuutideks on lipp, vapp ja hümn. Kui riik tahab olla riik, siis on olemas ka tema atribuudid. Ei ole võimalik, et väikesel riigil on hästi väike hümn, näiteks kaks takti, või väikeriik teab oma ajalugu hästi vähe ja suur riik seevastu hästi palju. Kui mõni riik või rahvas oma ajaloo eest ei hoolitse, kirjutavad selle teised. Aga loomulikult nii, et õigustada oma pretensioone, taotlusi, tõekspidamisi ja privileege. Ajalugu on rahva kollektiivne kogemus, millest iga rahvas leiab tuge nii oma elu murrangulistel hetkedel kui ka töises argipäevas.

Iga põlvkond esitab sellele kogemusele uued, oma küsimused. Vana ilus ütleminegi seletab: loll õpib ainult oma vigadest, kui üldse õpib, tark seevastu õpib ka teiste vigadest ja ajaloost! Ja kui nende õpetamine ka Eestis hääbub, hakkavadki meie järgnevad põlvkonnad uskuma, et nende esivanemad olid kunagi vaprad kauboid kusagil preeriates. Mine tea, võib-olla mõne arvates on see üleilmseks integratsiooniks päris hea.

Ajaloo sisulise uurimise probleemidest ei ole võimalik selles väikeses artiklis rääkida. Mainin siiski, et müütide asendamisel läbiuuritud faktidega ning nende läbianalüüsimisel on meie ajaloolastel käia veel väga pikk tee. Ajaloo tähtsusest ühiskondliku mõtte kujunemisel ei räägita ainult meil, vaid see on probleemiks ka üleeuroopalisel tasandil.

Soliidsetel teaduskonverentsidel vilksatab ikka ja jälle läbi tõdemus, et Euroopa Liidu kodanikul puudub ühine identiteet, kuna teatakse-tunnustatakse küll oma riigi, mitte aga Euroopa ühist ajalugu. Teadagi – prantslased oma ajalooraamatutes kiruvad sakslasi, sakslased prantslasi.

Eesti haritlaste jaoks näitab suhtumine rahvusteadustesse riigi lugupidamist oma riigi ja rahva vastu ning rahvusteaduste «ära-aulitamine» on päris pikk samm Eesti riigi mahasalgamise suunas.