Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna professor Enn Listra kirjutab Postimees.ee arvamusloos, et teatud määral on ülikoolide ühinemised tudengite arvu langusele ravimiks, kuid nagu igal ravimil, on ka siin kõrvalmõjud.
Enn Listra: ülikoolide ühinemine on pelgalt kosmeetika
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti kõrgharidusmaastikku vormib lähitulevikus eelkõige keskkoolilõpetajate arvu vähenemine. Kõrgkoolikõlbulike üliõpilaskandidaatide arvu langus viib kokkutõmbumisele mahus ja tagajärjeks on probleemid kõrgkoolide paljudes tegevusvaldkondades, mõningatel juhtudel muutub küsitavaks ka jätkusuutlikkus.
Teiste tegevusalade kogemusest on teada, et reageerimiseks väga palju variante ei ole. Üheks võimaluseks on kõrgkoolide koostöö või ühinemine. Viimane sellesuunaline teade on seotud Akadeemia Nord ja Tartu ülikooli ühinemisläbirääkimistega pärast seda, kui kahe Tallinna ülikooliga ühist keelt ei leitud.
Üldplaanis on kahtlemata tegemist mõistliku sammuga, tulemuste ja lõpliku mõju üle saab aga arutleda alles aasta-paar pärast ühinemist.
Tehniliselt lõpule viidud Audentese ülikooli ühendamine TTÜ-ga on hinnatav positiivselt, kuigi protsess ise, nagu organisatsioonide ühinemisel ikka, oli suhteliselt keeruline. Sünergia, mis tõuseb erinevate erialade kõrvuti eksisteerimisest õppetöös, genereerub tulevikus edasi.
Oluliseks oli rahvusvaheliste tudengite arvu paarikordne kasv - Eesti kõige rahvusvahelisem õppehoone asub täna TTÜ-s. Lõuna ajal tundub sööklas terve Euroopa kohal olevat.
Üheks ühendamiste tulemuseks kipub olema, et tudengite arvult kaalukaid erakõrgkoole jääb vähemaks. See tundub olevat Eesti kontekstis loomulik areng, kuigi meil on aegajalt kalduvus jagada ülikoole selliselt, nagu oleks olemas üksteisest erinevad ja alternatiivsed era- ja avalik-õiguslik haridus.
Tegelikult õpetame ju ikka insenere, filolooge, majandusinimesi, õigusspetsialiste, arste jne. Mõnda eriala õpetatakse ka tulevikus erakoolides.
Eestis sageli ülikoolimaastiku korrastamise näitena toodav Aalto ülikool tekkis kolme riikliku kõrgkooli ühinemisel eraõigusliku ülikoolina ja see ei vii kindlasti hariduse kvaliteedi langusele.
Määrav on ikkagi ülikooli sisu ja sellega on meil nii, et avalik-õiguslikud ülikoolid kalduvad kaalukamad olema just sisuliselt, mitte ainult tudengite arvult. See võib olla ka põhjuseks, miks ühinemispaarideks kalduvad olema era-avalik ning mitte era-era. Viimasel juhul on ühinemisprotsessis üks määramatus rohkem. Kes on kõvem kool ja kelle sõna seetõttu ühinemisel rohkem maksma peaks?
Lisaks peame Eesti haridusmaastikust ja selle kujunemisest mõeldes arvestama asjaoluga, et avalik-õiguslikud ülikoolid on seda siiski ainult juriidiliselt. Eestis vist polegi praktiliselt enam kõrgkoole, kus puuduvad oma õpingute eest ise maksvad üliõpilased. Ka suurtes ülikoolides on nende osakaal ületanud 50 protsendi läve.
Mõnede erialade finantseerimise on riik ülikoolides juba ammu viinud jätkusuutlikkust mitte tagavale tasemele. See on ka põhjus, miks mõned suurte ülikoolide teaduskonnad on praeguseks samavõrra turule orienteeritud kui konkurentidest erakoolid.
Kunagised erinevused majandusliku efektiivsuse ja kliendisõbralikkuse osas on tänaseks paljus kadunud ning ka kvaliteedis ei ole järele antud, kuigi riigi asemel hoolitsevad erialade arengu eest tudengid enda rahakotiga.
Probleeme jätkub aga kõikjale ning tudengikandidaatide arvu langus muudab need kindlasti kõikjal teravamaks. Teatud määral on ühinemised ravimiks, kuid nagu igal heal ravimil, on ka siin kõrvalmõjud.
Olulisim neist akadeemilise mitmekesisuse vähenemine, mis palju räägitud dubleerimise täieliku kaotamise korral võib meie akadeemilise arengu mõnes valdkonnas seisma panna, kuigi raha nagu oleks natukene rohkem. Aga natukene ei päästa ega arenda.
Ühinemised lahendavad ehk mõned probleemid konkreetsetes koolides, kuid kõrgharidust tervikuna vaadates on tegemist pelga kosmeetikaga.