Andres Arrak

FOTO: Priit Simson

Mainori kõrgkooli ettevõtluse instituudi juhataja, majandusteadlane Andres Arrak kirjutab Postimees.ee arvamusloos, et maksumaksja raha eest ei tohiks koolitada tulevasi eraettevõtjaid (näiteks juriste), ja leiab, et avalik-õiguslikud ülikoolid solgivad kõrgharidusturgu nii nagu ETV siis, kui see reklaami näitas.

Eraülikoolid kui alternatiiv avalik-õiguslikele peaks kindlasti säilima. Ent viimased 15 aastat kestnud Eesti hariduspoliitika on mänginud kindlalt ühte väravasse.

Tasulise õppe lubamine avalik-õiguslikesse ülikoolidesse on võrdne reklaami lubamisega ERRi ja ETVsse. Viimase puhul saadi lõpuks asja grotesksusest ja ebaeetilisusest aru, ülikoolide puhul miskipärast mitte.

Avalik-õiguslikud ülikoolid on raha nimel nõus lugema loenguid 300-listes auditooriumides ja tulnud isegi rakenduskõrghariduse turule (TÜ ja TTÜ kolledžid), seega asunud ebaausa konkurentsi tingimustes solkima turgu.

Eraettevõtjaks oma kukru varal

Tartu Ülikooli rektor professor Alar Karis on tõstatanud küsimuse avalik-õiguslike massiülikoolide mõttekusest. Erakoolide väiksemad õppegrupid, personaalsem suhtlemine kliendiga ja praktikutest lektorid loovad turukonkurentsis olulise eelise, kui seda konkurentsi ka riik tolereeriks.

Avaliku sektori ökonoomika postuleerib ühe olulise asja - maksumaksja raha eest puudub igasugune põhjus (et mitte öelda: ei tohi) koolitada tulevasi eraettevõtjaid (näiteks juriste ja ettevõtjaid). Küll aga nii juura- kui ettevõtlusteadust edendavaid kodanikke ja avalikus sektoris töötajaid.

Seda enam, et erasektor nagu ka erakoolid on oma olemuselt palju efektiivsemad ja paindlikumad. Kui akadeemilise ülikooli elukauged professorid tulevad tasulisse õppesse õpetama praktilisi oskusi, siis ei tarvitse see alati õnnestuda.

Samal ajal ei ole saladus mõnede era(kõrg)koolide diletantlik juhtimine. Haridus on ja jääb litsentseerimist (akrediteerimist) vajavaks valdkonnaks.

Kehvad riigikoolid ei kipu kaduma

Ent paraku pole kogu akrediteerimisprotsess aidanud kuidagi hõrendada kehvakeste riigikoolide ridu.

Mida ei saa öelda erasektori kohta. Erasektoris toimib konkurents suhteliselt lineaarselt - sama eriala õpetavate konkurentide seas jääb ellu hinna-kvaliteedi suhtelt parim.

Riigikoolide puhul võib dubleerimine ja ebakvaliteetse toote turule toomine maksumaksjate raha eest põhimõtteliselt kesta igavesti.

Eestis on ka ilmselgelt liiga palju ülikoole ning liiga vähe rakenduskõrgkoole ja nn tehnoloogia instituute.

Mingil põhjusel läks 90ndate keskel moodi riputada iga haridusasutuse uksele silt «ülikool». Miskipärast ei häbene Massachusets Institute of Technology olla endiselt ja jätkuvalt instituut ja London Business School ei häbene olla ärikool.

Meil on aga silmagi pilgutamata nii maa- kui tehnikaülikool. Sõnum ühiskonnale on vildakas. Iirimaal õpib ülikoolides umbes 70 000 ja tehnoloogiainstituutides 60 000 üliõpilast. Huvitav, miks?

Demograafiliselt hukule määratud Euroopa otsustas end mingil hetkel Bologna linnas (kus asub vanim ülikool) ka hariduspoliitiliselt seebiks keeta. Sisutühja referaadiga lõppev bakalaureuseharidus paiskab tööturule miljonite kaupa elu- ja töövõimetuid, ent samal ajal ennast täis tegelasi, kes teavad küll väga palju, aga endiselt midagi ei oska.

Eriline õnnetus saab olema see tubli õppur, kes otse ummisjalu magistriõppesse tormab. Valmiv magistritöö on enamasti teoreetiline targutus praktilise väärtuseta.

Mõistust ja missioonitunnet

Eesti on lihtsalt liiga väike lubamaks endale luksust pidada ülal mitut tõelist ülikooli.

Akadeemia Nordi juhtum tõestab ühelt poolt, et kahaneval turul ägeneb konkurents. Teiseks tõestab varasem era(kõrg)koolide ühinemiste kogemus, et erinevate ärikultuuride ühendamine on väga raske ja sageli mitte tulemuslik.

Kui riigile saab ette heita mõtestatud ja ratsionaalse hariduspoliitika puudumist, siis erakoolide omanikele vähest visiooni- ja missioonitunnet ning külakolkalikku eneseimetlust. Erahariduse turutegijateni ei ole veel jõudnud (ja vist ei jõuagi) arusaamine koostöö mõttekusest.

Ärikatest haridusjuhid on ühiskonnale kahtlemata kahjulikumad kui ärikatest suhkruvatimüüjad. Kõigist ärikatest ei saa kindlasti ausaid ja missioonitundega ärimehi.

Sotsiaalse vastutuse tekkimiseni äriettevõtete juhtkonnas läheb kõigis muudes valdkondades paar inimpõlve, erahariduses ei ole meil niikaua aega oodata.

Haridus on paratamatult sotsiaalset dimensiooni omav valdkond. Seda enam, et investeering haridusse ja inimkapitali on pikema tasuvusajaga kui tootmis- ja jaotussüsteemis.

Raha eest õppima asunu riskib rohkem kui eluasemelaenu võtnu. Majas ja korteris saan ma kohe elama hakata, ent omandatud haridus ja oskused hakkavad sisse tooma alles aastate pärast. Täna õpitu peab mind ära toitma ka aasta(kümne)te pärast.

Seetõttu on kooli usalduskrediit väga õrn ja usk omandatud haridusse väga oluline, et mitte öelda haavatav.

Riik tapab eraharidust?

Kui riik/valitsus tahab erasektori haridusvallas lõpetada, õnnestub see tal senise riigitellimuse poliitika jätkudes kindlasti. Kahaneva sündimuse tingimustes riigieelarveliste õpikohtade säilitamine viib paratamatult selleni.

Sel juhul tuleks riigil avalikult tunnistada, et konkurents on lubatud ja tolereeritav kõikides ärivaldkondades välja arvatud haridus.

Kuna seda avalikult deklareerida tundub ebamugav (eriti võimul olevate liberaalide poolt), siis toimubki erahariduse varjatud aga teadlik ja sihipärane väljasuretamine.