Jumal on kõikvõimas. Võiks ju arvata, et paavstil, katoliku kiriku bossil ja taevaisa asemikul maa peal, pole mingit võimu hingelt ja teolt maausulise eestlase üle, aga näe, on – paavstist ja tema maisest elupaigast Vatikanist kirjutatud raamat köidab sedavõrd, et kärbib suisa uneaega.
«Vatikani päevikutest» poleks iial uskunud poole-öö-raamatut, aga ju oli autor saanud jumaliku ilmutuse kirjutamaks säravat ja köitvat teksti. Hea küll, aitab irooniast. Tegelikult on John Thavis kajastanud Vatikani tegemisi veerand sajandit, töötanud katoliikliku uudisteagentuuri Rooma büroo juhatajana, seigelnud kirikuriigi võimukoridorides ja tagatubades, pääsenud paavstile nii lähedale, kui üks ajakirjanik võib pääseda, ning kuulnud-näinud seda, mida tavainimene ei tohiks.
Kirjapandu teeb eriti väärtuslikuks tõsiasi, et Thavisest pole saanud Vatikani vaimne vang, teda pole ära pööratud ega sunnitud rääkima kirikule soodsat lugu. Samas kirjutab autor just nii palju kui tarvis, et mitte riivata katoliiklaste väärikust. Ta ei pritsi padukollast teksti, kuigi võiks seda kahtlemata teha. On pigem neutraalne, ent asjatundlik jutustaja, paotades ühe Vatikani ukse teise järel, selgitades humoorikalt ja värvikalt kõike, mis praost paistab.
Raamatu suurim puudus on kõhnus – veerand tuhandele leheküljele, võib uskuda, mahtus vaevalt murdosa sellest, mida Thavis võiks kirjutada. Õnneks suutis autor end vaos hoida ega pannud teksti voogama nii, et see üle ääre valguks ja ära lahustuks. Käsitletud on kindlaid teemasid, äärmise põhjalikkusega ning põigetega ajalukku.
Esimene peatükk ehk lugu – paavsti valimine – on nagu teisedki elust enesest. Johannes Paulus II oli lahkunud ja ootas pilvepiiril järglast, aga asjad ei kulge tavaliselt nii nagu peaks, pole suurt kunagi kulgenud. Küll pole valge suits, mis uut paavsti kuulutab, valge ega must suits must ning siis unustatakse kellalööjat teavitada, et see campanone helisema paneks.
Või siis järgmine lugu paavsti reisidest, kus autor aina kaasas on olnud ning pidanud jätkuvat võitlust paavsti pressiesindajatega, kes järjepidevalt jumala asemiku öeldut poliitiliselt õigeks kohendasid.
Lugu seksist – nii vähemalt on peatükk pealkirjastatud –, kus käib jant Vatikani seisukoha pärast kondoomide kasutamise kohta ning kirikutegelased lähevad suguakti kirjeldades ja lahates väga detailseks.
Lugu katoliiklikest pedofiiliaskandaalidest, mida niivõrd-kuivõrd üritatakse kinni mätsida.
Lood Vatikani värvikatest persoonidest, Vatikani kõikvõimalikest probleemidest – kuidas kuulutada paavste õndsaks, avastada libavaimulikke või rajada pisiriigis parklaid muististe hävitamise hinnaga.
Thavis on kohati kriitiline, kuid tal on paljunäinuna see õigus. Ta võrdleb paavste ning leiab, et hiljuti erru läinud Benedictus XVI oli paras kuivik ja katoliiklastele mitte just kõige õigem juht ning üleüldse peaks Vatikan läbi tegema muutuse, sest kirik ei suuda enam rahvast paeluda.
Olgu kiriku ja katoliiklusega kuidas on, kuid Vatikani toob see raamat inimestele kindlasti lähemale.