Puškini sõnad vene mässu kohta – see on julm ja mõttetu – on sajanditeks venelaste hinge kajama jäänud. Kahtlemata on vene mäss julm, aga kas ka mõttetu?
Heldur Meerits: targem valija
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühelt poolt ei paista sel olevat sihti, teisalt võib see tekkida justnagu eimillestki, peaaegu põhjuseta. Siin asubki viga loogikas, sest mingi põhjus ikkagi on. Kui me ei oska põhjusi nimetada, ei tulene sellest ometigi, et mässul pole põhjust.
Eestis ei oska me kuidagi tunda end olevat võimelised «vene mässu» korraldamiseks. Siiski käärib rahulolematus, millele ei oska õiget nime anda. Süveneb tunne, et midagi oleks vaja meie ühiskonnakorralduses muuta, ent otsingud on siiani toimunud üsna kobamisi.
Oleme harjunud pidama demokraatiat parimaks valitsemisviisiks. Tõenäoliselt seetõttu, et ülejäänud on veel halvemad. Esimese hooga oleks lihtne nõustuda Mihkel Kunnusega: meil pole demokraatia kriis, on ülemkihtide kriis. Jah, oleks poliitikud õilsamad, küll oleks elu siis ilus! Aga millegipärast näib «looduslik valik» arendavat poliitikuid just ebameeldivamas suunas.
Üldistamine on kahtlemata ebaõiglane, aga inimesed ei suuda sageli konkreetsete poliitikute hoiakutel vahet teha ning nii saavad kõik pleki külge. Ja see seab erakonnad raske valiku ette: kas lüüa kaabakad oma ridadest minema või hoopis püüda kõigest väest «omasid» kaitsta.
Aga kui prooviks üldse ilma poliitikuteta toime tulla? Kardetavasti ei mängi välja. Oleks väga keeruline ette kujutada, kuidas rahvas riiki otse, ilma vahemeesteta juhiks. Kas tõesti koguneks miljon inimest kokku veetšele ja püüaks seal üksteisest üle karjuda? See oleks teostatav, aga väga ebaefektiivne otsustamise viis. Loomulikult tekiks ka veetšel erakonnad, kes püüaks tulemust ühele või teisele poole kallutada.
Teine nõrkus «otse» juhtimisel on probleemide keerukus. Enamik riigi lahendada olevatest küsimustest eeldab vastavat haridust ja võimet keerulistesse probleemidesse süveneda. Kui lugeda anonüümsete kommentaatorite kirjutatut, kerkib küsimus üldise valimisõiguse mõttekusest – sedavõrd rumalaid ja pealiskaudseid arvamusi võib näha.
Loomulikult võime neid inimesi mõista. Pärast kurnavat tööpäeva on raske energeetika või välispoliitika üksikasjadesse süveneda. Kuid see, et mõistame nende inimeste olukorda, ei tee neid kompetentsemaks ega keskendumisvõimelisemaks ega nende arvamusi rohkem faktide ja loogikaga kooskõlas olevaks. Jutud rahva tarkusest on küll armsad kuulata ja meeldivad inimestele, kuid kehtivad oluliste reservatsioonidega.
Kolmas põhjus elukutseliste poliitikute ja ametnike kasutamiseks on informatsiooni salajas pidamise vajadus. Näiteks sõjalise koostöö, diplomaatia ja ka majanduse vallas võiks kõigi üksikasjade avaldamine tuua pöördumatut kahju.
Poliitikud ja erakonnad on kahtlemata vajalikud. Kuid tegemist peaks olema palgaliste teenrite, mitte peremeestega. Rahvajuttudes tuntud kratt oli kasulik abimees, aga võis ülekäte minna ja sellest olukorrast väljatulekuks olid oma nipid.
Erakondade liigse võimuga toimetulemiseks pole head moodust veel välja mõeldud. Olukorra irooniat kajastab kuulus lause põhiseadusest: «Kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.» Õpetatud isandad seletavad, et valimiste kaudu saame rahvana oma võimu teostada, kuid kas see ikka on nii? Ühes ja teises vormis protestid paistavad kinnitavat kasvavat rahulolematust.
Võib-olla peaks seda põhiseaduse lauset võrdlema hoopis kandetoolis teenrite poolt ringi tassitava Hiina keisriga: võim istub ja rahvas tassib teda?
Kui kujutada tegelikkust skeemina, asuvad süsteemi kõrgeimal positsioonil erakonnad. Nemad moodustavad nii valitsuse kui parlamendi. Ja riigi tõeline valitsus on koalitsiooninõukogu, kus tehakse eriti tähtsad otsused. Kahtlemata jääb oma roll ka riigikogu valimistele, aga et poliitikud on targad ja sihikindlad, on nad oludega osavalt kohanenud.
Kui Reformierakond kasutab sisevalimisi, võib seda käsitleda kui kandidaatide eeltestimist. Meediavalgust vajab häälte kogumiseks iga kandidaat. Nii jäävad lauljad ja sportlased, diktorid ja direktorid valimistel endiselt kuumaks kaubaks.
90ndatel tasakaalustasid poliitikute võimu kaks olulist rühma: ametnikud ja ettevõtjad. Mart Laari teine valitsus üllatas 1999. aastal ametnikke sellega, et koos ministriga saabus ministeeriumi paar-kolm poliitilist nõunikku ehk juhet. Kuigi enamasti polnud nad tippspetsialistid, oli tegemist noorte, lahtise peaga ja energiliste inimestega.
Ning mis kõige tähtsam, koos ministriga pidid ka nemad ametist lahkuma. Seega ei sõltunud nende karjäär heast läbisaamisest kantsleriga, vaid hoopis ministri ja erakonnaga. Ja see süsteem toimis!
Poliitikud vajasid ettevõtjaid kampaaniate rahastamiseks. Seepärast tuli ära kuulata ettevõtjate arvamus nii üldistes kui konkreetsemates küsimustes.
Ja lubadustele mittevastavaid samme tuli ettevõtjatele seletada. Kui 2003. aastal tuli võimule Res Publica, keelati ettevõtete annetused erakondadele ja selle kompenseerimiseks hakati erakondi palju lahkemalt riigieelarvest rahastama. Kuigi endiselt üritatakse saada toetusi ka ettevõtjatelt, pole erakonnad enam rahaliselt ettevõtjatest sõltuvad.
Võib-olla polegi erakondade absolutism halb? Jah, kui nad teeksid seda tööd, mida «kõrgeima võimu kandja» neilt ootab. Igaühes on nii egoistlik kui altruistlik alge, aga erakondades on egoistlik pool saanud liiga suure rolli. Luksemburgi kauaaegsele peaministrile Junckerile omistatakse lauset: me teame küll, mida peab tegema, kuid me ei tea, kuidas seejärel tagasivalitud saada.
Samuti tuleks arvesse võtta, et mistahes valitsemine eeldab vähemalt mingi osa «alamate» nõusolekut. Isegi absolutistlikud valitsejad ei valitsenud ihuüksi. Neil olid abilised ja kandepind ühiskonnas. Meie erakonnad on ühiskondlikku toetust hoogsalt kaotamas. Majanduskriisi ajal just nagu ei õnnestunud riigikogul oma palka alandada – siis saadud kroonid on ammu ära kulutatud, aga intresse tuleb maksta veel pikka aega.
Praegu tasuks võimude lahusust vaadata uue pilguga. Demokraatia oli omal ajal – vastandina absolutismile – suur samm edasi. Kuid vähemalt praegu ei taha sõnumid valitsejatele kohale jõuda. Osa võimust peaks siiski erakondadelt rahvale minema.
Kui mõelda arvamusfestivalile ja rahvakogule, siis päris lootusetu olukord polegi. Rahvakogu ettepanekute osas olid poliitikud üsna tõrjuvad, kuid päriselt pole neid ignoreerida julgetud. Sel sügistalvel saame näha, milliseks ettepanekute saatus kujuneb. Kuid konkreetsetest ettepanekutest tähtsam on, et nüüd on tegelikkuses proovitud mehhanismi, mille abil on vajadusel võimalik erakondi õigele teele tagasi aidata.
Tavapäraselt räägime võimude lahususest kui seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu lahususest. Sellele lisandub erakondade omavaheline konkurents. Praegu ei saa enam rääkida, et seadusandlik ja täidesaatev võimuharu tegutseksid eraldi, sest nad on võimuerakondade kontrolli all ja käivad peaaegu kõiges ühte jalga.
Ka erakondade konkurents toimub piiratult. Kahtlemata võisteldakse omavahel, aga samas on erakondadel ühised huvid ja seetõttu pole kartelli-silt sugugi vale.
Võimalus edasimõtlemiseks oleks valijaskonna piiramine, et valimiskastide juurde ei pääseks nii palju hõlpsalt manipuleeritavaid inimesi. Juba praegu pole kõigil kodanikel hääleõigust – vanuseline tsensus jätab osa kodanikke valimistelt kõrvale. Kui lisaksime haridusliku ja/või varandusliku tsensuse, võiks loota valimistel targemate otsuste tegemist.
Kuid loomulikult on see tupiktee. Suurim probleem on, et niisugused tsensused ei võta arvesse isiksuseomadusi. Peamine takistus on aga ühiskonna iseenesestmõistetav suhtumine üldisesse valimisõigusesse. Selles kahtlemine on praegu umbes sama suur patt kui 15. sajandil oli jumala olemasolus kahtlemine.
Targem oleks rääkida otsedemokraatia arendamisest. Kuulsad Tallinna rahvaküsitlused olid otsekui iseenese diskrediteerimiseks korraldatud. Niisugused küsitlused eeldaksid argumentide vaagimist ning piisavat aega huvirühmade diskussiooniks. Nagu meditsiinis ja andmekaitses öeldakse: informeeritud otsustamine.
Ühiskondlik progress toimub mõnikord väga aeglaselt. Näiteks võib tuua mõrvade määra 100 000 inimese kohta. Madalmaades oli see arv 15. sajandil 45, 18. sajandi teisel poolel 9 ning 20. sajandil väiksem kui 1,5. Vaevalt et kaasaegsed mingit olulist muutust märkasid, kuid pikemas perspektiivis on areng ilmne. Sama võiks loota ka inimeste käitumises valimistel.
Ent muutused ei sünni iseenesest. Kuna riigi tasandil toimuv on inimestele sageli liiga keeruline, tasuks vaadata omavalitsuste poole.
Need erakonnad ja valimisliidud, kes võimaldaks mingi eelarveosa kasutamist inimestel otse määrata ning suuremate otsuste puhul küsiks samuti inimeste arvamust, võiksid loota preemiale valimistulemuste näol. Ja ühtlasi oleks see hädavajalik samm targema valija poole.