Mati Heidmets: tont ja möku

Mati Heidmets. Foto: Mihkel Maripuu

«Üks tont käib mööda gloobust – haridusuuenduse tont. Paljud otsuselangetajad ja eestvedajad on veendunud, et kiiresti muutuv päriselu on hariduselul eest ära läinud,» kirjutab Mati Heidmets värskes Õpetajate Lehes.

Päriselu hakkab jõudma 21. sajandisse, koolil on veel 19. sajandi lõhna küljes. Euroopa komisjon kutsub üles haridust ümber mõtestama, rikaste riikide klubi OECD nõuab haridusinnovatsiooni, maailma haridusministrid kutsuvad õppurile otsa vaatama. Poliitiline klass ei ole rahul sellega, mis kooliklassis toimub.

Läbivad oskused

Poliitikute arusaamad selle kohta, mida hariduses tuleks paremini või teistmoodi teha, on mitmekesised. Alates üleüldisest tehnoloogiateadlikkusest ja digiuuenduste omandamisest kuni keelteoskuse ja kultuuritaiplikkuseni välja. Siiski on üks pakett oskuseid, mille vähesuse üle juhid ja liidrid on hakanud eriti kõva häälega muretsema.

Eelmise aasta lõpus üllitas Euroopa komisjon dokumendi üleskutsega mõtestada ümber Euroopas antav haridus (rethinking education) ning panna see paremini teenima 21. sajandi vajadusi. Meetmete hulgas on esimesena ära toodud nn läbivate oskuste (transversal skills) tulemuslikum kujundamine. Läbivad oskused on Brüsseli arusaama kohaselt kõik see, mis aitab inimesel toime tulla üha kiiremini muutuvas (töö)maailmas – initsiatiivikus ja iseseisev probleemilahendamine, koostööoskused ja kriitiline mõtlemine, keelteoskus ja ettevõtlikkus. Need on oskused, mis ei käi otseselt ühegi eriala või töövaldkonna kohta, need on vajalikud kõigile ja kõikjal. Komisjoni meelest pole läbivaid oskusi vanas maailmas piisavalt.

Mõni kuu tagasi Brüsselis valminud Euroopa kõrghariduse uuendamise raport räägib sarnast juttu: kõrgkooliõppejõud peavad tugevamalt toetama just nn pehmete õpiväljundite kujundamist. Pehmete oskuste hulgas loetletakse iseseisvust ja kriitilist mõtlemist, sotsiaalset võimekust ja probleemilahendamisoskusi, õpiharjumusi ja eneseregulatsiooni.

Sarnaseid üleskutseid kostab ka ookeani tagant. USA mõjukas liikumine «Partnerlus 21. sajandi oskuste nimel» (Partnership for 21st Century Skills), kus osalevad muuhulgas Apple, Ford, Lego, Walt Disney Company jt tuntud tegijad, peab tänases maailmas toimetuleku võtmevaldkondadeks nn nelja c-d: loomingulisus, kriitiline mõtlemine, suhtlemisoskus ja koostöövõime (creativity, critical thinking, communication, collaboration). Ameerika juhtimisassotsiatsiooni 2010. aastal korraldatud uurimuses, kus küsitleti üle 2000 USA äriliidri, pidas enamik just neidsamu c-sid mõõdupuuks, mille alusel nad inimesi tööle valivad, töötajaid arendavad ja hindavad.

Poliitikutelt ja ärimeestelt kostev sõnum ütleb: kõrvuti erialaoskustega ootab tööturg üha rohkem isiksuse kvaliteeti ja sotsiaalset võimekust, just viimased määravad olulisel määral inimese hakkamasaamise avatud ja ettearvamatus keskkonnas. Ja just see on valdkond, kus haridus jääb elust maha. Suur osa tänase haridusmasina produktidest ootavad reegleid ja juhiseid, kui ette satub loomingulist lähenemist või originaalset lahendust ootav olukord, on hing kinni. Tööturu analüüs seevastu ütleb – lihtsalt käsutäitmisele või reeglijärgimisele üles ehitatud töökohti jääb vähemaks. OECD uuring arengut toetavate oskuste kohta väidab: «… tööturul on järjest rohkem oodatud mitterutiinsed kognitiivsed ja suhtlemisoskused, samas kui vajadus rutiinse füüsilise töö ja rutiinse infotöötluse järele väheneb.» Ka F. Levy analüüsi kohaselt on viimase 50 aasta jooksul tööturul pidevalt vähenenud rutiinse (selgetel ja äraõpitavatel reeglitel põhineva) vaimse ja füüsilise töö osatähtsus, suurenenud aga ekspertmõtlemist (lahenduse leidmine olukorras, kus etteantud reegleid pole) ning eriti nn kompleksset suhtlemist (inimeste veenmine, eestvedamine, koosmõtlemine) sisaldava töö osatähtsus. Eks sedalaadi muutused panevad poliitilise klassi muretsema ja küsiva pilguga haridussektori poole vaatama. Mökude käsutäitjate asemele tahaks liidreid ja eestvedajaid, aga kust neid võtta?

Ootused ja tulemus

Liidriteemalised mured pole ainult Brüsseli veidrus või ameeriklaste naljad. Pole see tänases maailmas nii oodatud sotsiaalne võimekus ka Eestis ülemäära levinud. Vihjavad sellele kas või PISA ja TALISe uuringuid, kust paistab silma paradoks: ühelt poolt on Eesti laste õpitulemused maailma parimate hulgas, teisalt on Eesti õpetajate hinnangud enesetõhususele (enesekindlus, eneseusk, eesmärgikindlus) rahvusvahelises võrdluses ühed kehvemad. Teeme väga head tööd ja samas arvame, et ei saa millegagi hakkama!? Eestlaste kehvale eneseusule ja hillitsetud sotsiaalsusele osutavad ka väärtuste uurijad. R. Ingleharti maailma väärtuskaardil satume jätkuvalt endiste kommunistide hulka, kelle jaoks papp ja läikivad asjad on tähtsamad kui iseseisev mõtlemine ja ühiskonnaasjades kaasarääkimine.

Haridusinimeste jaoks pole poliitikute üleskutsetes midagi uut. Kõik teavad, et kool pole pelgalt teadmiste edastamise masin, vaid ennekõike inimeseks saamise keskkond. Eesti põhikooli ja gümnaasiumi õppekava lausa kohustab kujundama noore laiemat võimekust, õppekava üldosa loetleb nii väärtus-, enesemääratlus-, sotsiaalseid pädevusi, õpipädevust, suhtluspädevust kui ka ettevõtluspädevust. Ehk siis samu asju, mille pärast poliitiline klass muretseb. Miks siis tulemus ootustele ei vasta?

Tavapärane vastus on: see kõik on väga keeruline ning kooli käed jäävad lühikeseks. Tõepoolest, tubliks (ettevõtlikuks, loominguliseks jne) saamine käib teisti kui korratabeli äraõppimine. Ei ole siin võimalik ühemõttelisi ja kõigile kehtivaid reegleid ette anda viisil «loe raamat läbi ja oledki liider». Inimeseks õpetab kogemus ja elu ise – otsustamisjulgus tuleb otsustamise käigus, loomingulisus loometöö kaudu, enesekindlus tunnustatud omanäolisuse abil. Kui noor inimene pannakse nii kodus kui ka koolis käsutäitja ja reeglijärgija rolli, on ta seda ka töömaailmas. Kui kodus ja koolis väärtustatakse isemõtlemist ja loomingulisust, siis võib seda eeldada ka edasises elus. Sageli jäävad kooli käed tõepoolest lühikeseks, nagu ütlevad asjatundjad: «… suur osa laste sotsiaalse kompetentsuse arengust toimub nii-öelda iseenesest, läbi sotsiaalse õppimise ning vahetute kogemuste.»

Keerukustest hoolimata ei saa kool neis küsimustes kõrvaltvaatajaks jääda. Ühiskondlik ootus on tugev, tõenäoliselt saab just sotsiaalsete oskuste didaktikast lähiaja haridusuuenduse üks võtmeteemasid. Arvestades meie ajaloolist tausta, on Eestil põhjust neid uuendusi mitte pelgalt jälgida, vaid mängus aktiivselt osaleda.

Globaalne otsimine

Kogu maailmas käib innukas otsimine leidmaks koolihariduses võtteid ja viise läbivate oskuste tõstmiseks erialateadmistega samaväärsele pulgale. Paljud usuvad, et lahendiks võib olla traditsioonilise õpetaja-õpilase (ajalooliselt tugevalt hierarhiliste) suhete murendamine, nende nihutamine suurema partnerluse ja koostöö suunas. Ehk siis – õppurile tuleks anda juba kooliõpingute käigus rohkem võimalust ise mõelda ja otsustada, kahelda ja otsida, riskida ja eksida. Lootus on, et sel juhul saabub ka koolijärgsesse ellu rohkem c-sid kui senini.

Ponnistused õpetaja-õpilase suhte ümbermängimiseks pole värske avastus, neil on pikk ja mitmekesine ajalugu. Kasvatusteadlased on aastakümneid rõhutanud õpilasekesksust, praegu on see jõudnud lausa globaalsesse agendasse. Selle aasta jaanuaris rohkem kui saja riigi haridusministrite osavõtul Londonis toimunud maailma haridusfoorum (Education World Forum 2013) kutsub üles kaasama noort põlvkonda nii hariduse sisu kui ka selle korralduse määramisse, et jõuda olukorda, kus «… noored pole enam hariduse objektid, vaid otsustajad ja määrajad». OECD spetsialistid on 21. sajandi õpikeskkondi kavandades veendunud, et see keskkond peaks (varasemast) eristuma just õppurite oluliselt suurema sõna- ja otsustusõiguse poolest. Sama juttu räägivad Eesti haridusdokumendid, ka meie õppekavad määratlevad õppurit kui «… õppeprotsessis aktiivset osalejat», Eesti uus haridusstrateegia paneb õppuri kogu haridusprotsessi keskpunkti.

21. sajandisse sobivate kooli- ja õpimudelite otsimine käib ka nn rohujuure hariduselus. Mõni nimetab seda arengu- ja õppurikeskseks vaateks, teine õhina- ja huvipõhiseks õppeks, kolmas uurivaks ja avastusõppeks. Arusaam, et vanamoodi ei saa, istub paljudes peades. Selget pilti selle kohta, mida «uutmoodi» tähendab, veel ei ole. Haridusuuenduse tont on noor ja otsib oma nägu.

Kokkuvõtteks

Kevadel inimarengu aruande esitlusel esinenud vabariigi president järeldas – kõik see, mis sõltub riigist, on Eestis paremal järjel kui see, mis sõltub inimesest. Eesti on üles ehitanud korraliku (institutsionaalse, õigusliku, majandus-) keskkonna, selle keskkonna täiel rinnal ärakasutajaid, ehk siis tublisid (ettevõtlikke, innovaatilisi) tegijaid aga napib. Laia pilguga juhte ja vastutustundlikke eestvedajaid otsi tikutulega taga.

Presidendi väite teises pooles on tõetera. Ja ka põhjused on tajutavad – sel ajal kui inimesed vanas Euroopas harjutasid iseseisvat otsustamist ja hakkamasaamist, võtsid riske ja kaalusid alternatiive, said kõrvetada ning ronisid uuesti ree peale, ehitasime meie kommunismi. Mis oli ka huvitav ettevõtmine, paraku täna nii oodatud subjekt olemist tollane elu- ja koolikorraldus ei treeninud. Selle asemel toetas see kohanemist etteantud oludega, kriitilise vaate allasurumist ja omaette nohistamist. Eks sealt ka meie läbivate tarkuste teemaline tagasihoidlikkus, harjutamise aeg on lühikene olnud.

Presidendi väite esimese poolega võiks aga vaielda, olulist arenguruumi on nii keskkonnal kui ka mängureeglitel. Kas või koolis – hoolimata üleskutsetest läbivate tarkuste osas hinnatakse Eesti õppuri tublidust ikka peaasjalikult päheõpitud valemite ja reeglite järgi lahendatud ülesannete abil. Ja jätkuvalt satuvad Eesti koolid pingeritta riigieksamite tulemuste alusel, mis peegeldavad Brüsseli unistusi sotsiaalsest nutikusest sama palju kui Pätsu-aegne lumi.

Läbivate oskuste tonti tuleb Eestis tõsiselt võtta, ajalooline mahajäämus tahab tagasi tegemist. Meie tulevased Tõnissonid ja Merid, Skype’i-tegijad ja muud isemõtlejad istuvad parajasti koolipingis. Nende toetamine c-de väljaarendamisel pole oluline mitte ainult töösturite ja tööturu jaoks, ennekõike on see Eesti šanss nihkuda eemale idaeurooplase mökumaailmast.