Jaak Aaviksoo: kas Eesti kool on huvitav?

Jaak Aaviksoo. Foto: Peeter Langovits

Haridusminister Jaak Aaviksoo põhjendab Õpetajate Lehes ilmunud arvamusartiklis, miks asub ministeerium sel õppeaastal õppekavasid üle vaatama, et neid märkimisväärselt vähendada.

Huvitav oleks teada, kui palju on meie hulgas neid, kellele meeldib õppida. Meeldib niivõrd, et nad kulutavad sellele kogu oma vaba aja. Ilmselt mitte palju. Ometi oleme kõik kunagi niisugused olnud, lapsena – siis, kui me veel lasteaiaski ei käinud, koolist rääkimata. Õppimine on loomulik ja õppimisvõime kaasasündinud. Õpime ennastunustavalt, õppimisele mõtlemata siis, kui kõik on uus ja huvitav. Ja vastupidi – õppimine muutub võimatuks ja vastikuks siis, kui õpitav on luitunud ja igav. Eriti siis, kui väljaspool õppimist (loe: kooli) on nii palju huvitavat. Kas Eesti kool on huvitav?

Usun, et vastusest sellele küsimusele koorub välja enamik meie hariduselu probleeme, ja seega võib mõtisklus huvitava kooli üle viia meid lähemale ka lahendustele. Ise vastaksin pealkirjas toodud küsimusele, et meie kool ei ole piisavalt huvitav ja paljude jaoks muutub ta kahjuks piinavalt tüütuks. Eriti poistele.

Just, muutub tüütuks. Samuti nagu lapsed tüdinevad mõnest, tihti väga heast ja kallistki mänguasjast. Kool on uus ja huvitav, kui sinna minnakse – ootusärevuses esimesse klassi või uude kooli, ilmselt ka iga õppeaasta alguses, kui ei tea veel täpselt, mis ees ootab. Kool hakkab tüütama, kui seal lihtsalt ollakse või käiakse. Mõelgem sõnumite erinevusele lausetes «Ma käin tööl» ja «Ma töötan». Kooliga on ilmselt sama lugu.

Psühholoogid võivad täpsustada, aga õpitulemus on üldjoontes kahe asja korrutis: uudishimu korda õpiaeg. Kui huvi on nullis, on tulemus ümmargune null ka siis, kui tunniplaani järgi peaks asi ammu selge olema. Seepärast olen ma väga skeptiline kõiksugu ettepanekute suhtes, mille otsene või varjatud sisu on õppeainele eraldatud tundide arvu suurendamine või kooliaasta pikendamine. Selle kivi all vähke pole.

Samasse ritta asetub õppekavade pikkus. Meid kõiki peaks mõtlema panema olukord, kus kutseõppeasutus pakub müüjakoolitust 2,5-aastase õppekava alusel ja tööandjad müüjatööd 2,5-nädalase väljaõppe järel. Muidugi, mehhaaniliselt ei saa neid asju võrrelda ning ju erinevad ka sisu ja kvaliteet, ent üks on siiski selge – huvi õppimise vastu ja sellest tulenev õpiintensiivsus erinevad mitu korda. Loodan väga, et käivitunud õppekavade reform kutsehariduses ka sellele küsimusele tähelepanu pöörab.

Tänapäevane maailm erineb põhjalikult kahe sajandi tagusest, kust suuresti pärinevad tänapäeva kooli loogika ja õpetuse arhitektuur. On teadmised, sajandite tarkus – oma terviklikkuses ja loogilistes seostes ilusti õppekavasse kirja pandud – ning kasvav põlvkond, kes peaks selle omandama. Teadmiste hoidja ja kandja on õpetaja, kes jagab õpilastele koolitarkust ja kontrollib selle omandatust. Õppekava tuleb läbi võtta – kes omandab 100 protsenti, saab hindeks viie, kes allapoole, kukub läbi või jääb istuma. Niisugust maailma ei ole enam, aga niisugune kool on. Lapsed saavad sellest aru …

Tänapäeva tõde on, et uue info hulk maailmas kahekordistub iga kahe aastaga. Seda ei ole juba ammu võimalik «ära õppida». Ja pole ka vaja, sest oluline osa sellest on meist vaid hiirekliki kaugusel.

Veidi täpsemalt – kliki kaugusel on ta neist, kel hiir on lapsena käe külge kasvanud, teistega on asi keerulisem. Kui teil on vaja ehitada majale terrass või küpsetada prantsuse sibulakook, leiab teie 12-aastane laps või lapselaps YouTube’ist lahenduse kiiremini kui teie oma kogemuses või retseptiraamatus sobrades. Lõikuvate kõõlude teoreemist ja keisri sünnipäevadest rääkimata.

Tänapäeva maailm on agressiivne – ta trügib teile ligi läbi arvutiekraani, ründab tänaval ja töökohas, nõuab tähelepanu ja sunnib teid pidevalt uute ülesannetega toime tulema. Samamoodi, ja palju nooremalt, kui me teame või vähemasti sooviksime, on sellele maailmale avatud lapsed, ka nemad peavad pidevate (ahvatlevate) väljakutsetega toime tulema, ja selleks pole vaja mitte niivõrd teadmisi, kuivõrd oskusi. Oskusi tulla toime ja probleeme lahendada, on vaja elulisi oskusi. Ja koolist neid ei kahjuks ei saa, seepärast ei ole kool asjakohane ega seega huvitav. Mõttetu koht, ütlevad paljud noored ja lahkuvad. Eriti poisid, kel väljakutsetega rinda pistmine loomuldasa veres.

Kool peaks olema huvitav, pakkuma rõõmu ja rahuldust. Õpilasele, õpetajale ja lapsevanemale. Aga tegelikkus on sellest ideaalist kahjuks kaugel. Ja vast pole liiast väita, et kaugeneb üha. Sedavõrd, kuivõrd me ei suuda ületada kasvavat lõhet elu ja kooli vahel. Eesti koolilaste teadmised (ja mitte ainult raamatutarkus) on head, rahvusvahelises võrdluses isegi silmapaistvad – aga rahulolu kooliga madal, silmapaistvalt madal. Sama sõnumit kannab poiste väljalangus koolist, mille tulemusena oleme ülikooli lõpuks kõige suurema soolõhega riik Euroopas. Muidugi pole siis üllatus meesõpetajate peaaegu et puudumine Eesti koolist. Meil on probleem!

Me ju teame seda probleemi, aga pole leidnud lahendust. Miks? Arvan, et teame ka lahendust, aga ei julge kõva häälega välja öelda. Veel vähem julgeme probleemi lahendama asuda. Veidi kulunud, aga asjakohasel moel võiks öelda, et teeme kõiki asju õigesti, aga teeme valesid asju. Tunnistagem endale – me ei suuda, pole kunagi suutnud kõike õppekavasse kirjapandut õpilastele selgeks õpetada. Veelgi enam, seda polegi vaja. Aga midagi maha tõmmata me ka ei söanda.

Et meie kool muutuks huvitavaks, et sinna mahuks rohkem elu ja koolirõõmu, tuleb üle jõu käiv koorem õlgadelt maha visata. Otsustavalt.

Seda otsustavust on vaja eelkõige aineõpetajaile ja spetsialistidele. On vaja eneseületamist, mis peaks ammutama jõudu arusaamisest, et tähtis ei ole mitte aine maht, vaid selle kasutamise oskus. Hästi jämedates joontes võiks üleskutse kõlada nii: «Poole vähem, aga poole paremini!»

Poole vähem tähendaks kõigi ainekavade mahu kahandamist poole võrra. Ilmselt oleks praktilisem mitte asuda uusi ainekavasid koostama, vaid jagada lihtsalt olemasolev kahte lehte: tähtis tuumik ja seda täiendav materjal. Poole paremini tähendaks materjali tugevat sidumist tegeliku elu ja praktiliste probleemidega. Poole paremini tähendaks ka rohkem meeskonnatööd ja interdistsiplinaarsust. Need eesmärgid pole ju midagi uut – kehtiva õppekava üldosa rõhutab ka praegu õppe eesmärgi ehk õpiväljundina teatud pädevuste kujundamist ning rõhutab nn läbivate teemade tähtsust, kahjuks on aga ainekavad jätkuvalt ainemahu ikke all.

Õigus on ka neil, kes väidavad, et enne ei muutu midagi, kui eksamite, taseme- ja kontrolltööde sisu ja nõuded ei muutu. Kui eksamitel küsitakse lahendusi ja vastuseid näidisküsimustele ja -ülesannetele, siis seda just õpitaksegi. Kui aga palutakse pakkuda lahendusi probleemidele, siis pühendatakse ka õppides põhitähelepanu just selliste oskuste arendamisele.

Et kool muutuks huvitava(ma)ks, on vaja muidugi palju enamat – muutuma peab mitte ainult koolikogukonna, vaid kogu ühiskonna mõtteviis ja käitumismallid, ja see kõik võtab palju aega. Aga kui algust ei tee, siis ei muutu ka aastakümnetega midagi.

Haridusministeerium hakkab algaval õppeaastal õppekavasid ja eksamiküsimusi üle vaatama ning tahaks talvevaheajaks teada anda, kuhu oleme välja jõudnud. Iga hea mõte ja hüva nõu on seejuures teretulnud.