FOTO: Urmas Nemvalts

Sooline tasakaal hariduses on paigast ära, ja sedakorda meeste kahjuks. Sellele viitas nii viimane inimarengu aruanne, näidates, et mitte kusagil Euroopas pole naiste ülekaal kõrgharitute hulgas nii suur kui Eestis, ja sama kinnitab ka selleaastane ülikoolide vastuvõtustatistika. Keskmiselt astub saja meestudengi kohta ülikooli rohkem kui 150 naistudengit, sealjuures on naistudengitest lõpetajaid lausa kaks korda enam.

Need üsna emotsioonitud arvud – nagu seda iga statistika on – ei ole aga kaasa toonud sugugi sama emotsioonitut ja ratsionaalset analüüsi. Pigem vastupidi. Liidetuna teise üleeuroopalise uuringuga, mis näitas ka Euroopa suurimat palgalõhet, sedakorda naiste kahjuks, lõi see veidra veelahkme kahe vastandliku seisukoha vahel.

Lihtsustatult seletatuna teeb esimene nende andmete põhjal järelduse, et me oleme kinni mineviku stereotüüpides ja seda tuleb hakata muutma.

Teine seisukoht oli mõnevõrra veidram. See väljendas arusaama, et probleemi ei olegi, vähemalt mitte seal, kust seda püütakse otsida. Mehed ei väärtustavat diplomit, kuna see on muutunud lihtsalt täidetavaks formaalsuseks, ja tööturul ei maksa mitte paber, vaid mees ise.

Ilmselt ei ole täit tõde kummaski seisukohas. Emotsioonid on, nagu seda sageli juhtub, halvad nõuandjad.

Pigem tasub kuulata sotsiaalteadlaste arvamusi ja neist ka tuleviku suhtes järeldused teha. Mati Heidmets, üks inimarengu aruande koostajatest, on leidnud, et probleem ei ole ülikoolihariduses, vaid palju kaugemal: Eesti kool on tubli tüdruku nägu ja kõik poisid ei suuda selle näoga alati kohaneda. Vähem formaliseeritud hariduseandmist ja rohkem individuaalsemat lähenemist aitaks selle probleemi lahendamisele tublisti kaasa.

Lahendamist see probleem ilmselt tõepoolest vajab. Ühelt poolt, kui riigi intellektuaalne ressurss kaldub alus- ja gümnaasiumihariduse vildakuse tõttu aina enam naiste kanda, tähendab see raisatud andeid meeste hulgas. Teisalt, kuna juhipositsioonil olevaid naisi on hoolimata kõrgemast haridustasemest endiselt tunduvalt vähem kui mehi, võib hariduse puudus juhtimisotsuste tegemisel tuua kaasa mitte kõige õigemaid valikuid. Selle järelduse eitamine tähendaks, et meil ei ole usku meie ülikoolides antava hariduse kvaliteeti.

Kuid alus- ja gümnaasiumihariduse muutmine poistesõbralikumaks võtab oma aja. Me oleme seal, kus me oleme, ja mõnikord peab probleemi lahendamist alustama mitte algusest, vaid ka keskelt. Teisisõnu, ülikoolidesse astumisest. Ilmselt on õigus Marju Lauristinil, kes leiab, et lävendipõhisest vastuvõtusüsteemist tuleks loobuda ja asendada see individuaalsemaga. See ei tähendaks lati alla laskmist, vaid formaalsete eksamitulemuste kõrval sisseastumisvestlusele suurema rõhu asetamist, mis poistele enam võimalusi annaks.