SEB majandusanalüütik Ruta Arumäe.

FOTO: Toomas Huik / Postimees

Lapsevanemad on andnud selge signaali, millise hariduse järele on nõudlust. Turu signaalide järgi tuleb tegutseda, mitte neid signaale tappa, kirjutab majan­dus­analüütik Ruta Arumäe.

Ma ei liialda, kui ütlen, et haridusreform on üks kõige olulisemaid asju, mis Eesti majanduse tuleviku heaks ära tuleb teha. Kõik Eesti majanduse suuremad puudujäägid jõuavad otsaga haridussüsteemi. Hea meel on selle üle, et teemaga tegeletakse, aga kahjuks ei paista kogu karavan õiges suunas liikuvat.

Haridusreformi teemade ring on muidugi üüratult lai, kuid alustan kõigepealt viimasel ajal taas tõusnud diskussioonist seoses sellega, et reaalkooli juurde tehtud erapõhikool sai koolitusloa. Imestan seejuures ainult selle üle, et inimesed, kes haridusvaldkonnaga kursis peaks olema, imestavad selle üle, miks siis üks munitsipaalkool enda külge tasulist põhiharidust pakkuva erakooli tegi.

Vastus on minu meelest üsna ilmselge. Esiteks on see reaktsioon silmanähtavalt suurele nõudlusele hea hariduse järele. Teiseks on see vastus plaanitavale põhikooli- ja gümnaasiumireformile, millega tahetakse osa gümnaasiume kogu Eestis muuta riigigümnaasiumideks ning üksiti selle juures olev põhikool ära kaotada.

Rääkigem kõigepealt esimesest – nõudluse ja pakkumise mittevastavusest hariduses ehk massilisest tungist nn eliitkoolidesse. Haridusreform tahab probleemi lahendada giljotineerimisega – pole kooli, pole probleemi! Tahetakse ära kaotada nn eliitkoolid ja katsed 1. klassi.

Lapsevanemad on andnud selge signaali, millise hariduse järele on nõudlust ja milliseks hinnatakse pakutava hariduse kvaliteeti ülejäänud Tallinna munitsipaalkoolides. Kui ikka ühte kooli pürgimisel ületab nõudlus pakkumist rohkem kui kümme korda, pole tegemist rumalate lapsevanematega, kes ei taha uskuda, et mujal koolides sama head haridust saab, vaid viletsa pakkumisega koolisüsteemi poolt. Kui koolisüsteem üldisena nõrk on, ei tuleks taseme ühtlustamist alustada mitte tugevamate, vaid nõrgemate maharaiumisest.

Turg on andnud väga selgelt oma hinnangu – millistesse koolidesse tahetakse oma lapsi panna ja millistesse mitte. Turu signaalide järgi tuleb tegutseda, mitte neid signaale tappa. Turu poolt tunnustuse saanud koole peaks hoopis laiendama, mitte neid lammutama. Ja nende koolide laienemine peaks toimuma riigi raha eest, mitte erakoolideks muutumisena. Kui riik ja omavalitsus kavatsevad olla turu signaalide suhtes edasi sama passiivsed ja ignorantsed, võibki meil lõpuks olla Eesti, kus põhiharidus on tasuline ja kõrgharidus tasuta. Pretsedent on loodud.

Ja nüüd plaanitavast haridusreformist põhikoolide ja gümnaasiumide osas. Tahetakse luua puhtaid riigigümnaasiume, mis oleksid riigi rahastatavad. Sealhulgas on sihikule võetud Tallinna nn eliitkoolid. Riigigümnaasiumide loomine eliitkoolidesse ähvardab sealt põhikooli ära kaotada. Mis juhtub, kui katuse alt sammas ära võtta? Head gümnaasiumid pole enam nii head, kui sealt tugev põhikool ära kaotada.

Riigi haridusreformi tegijad on lähtunud eeldusest, et nn eliitkoolide 1. klassi on suur tung seepärast, et oleks garanteeritud gümnaasiumikoht selles koolis. See eeldus on vale. Minnakse seepärast, et juba 1. klassis õppida. Rohkem, kui seda mõni teine teha tahab.

Loomulikult ei pea 1. klassi sisseastumisega olema gümnaasiumikoht garanteeritud. Selle probleemi lahendab kenasti planeeritav põhikoolide ja gümnaasiumide lahutamine printsiibina, aga mitte konkreetsete põhikoolide ära kaotamine.

Iseenesest ei ole riigigümnaasiumide loomine halb mõte. See toimib hästi nõrgemate koolide aitamiseks, seahulgas koolivõrgu optimeerimiseks Eesti maapiirkondades, kus see on omamoodi haldusreform ja on seotud õpilaste arvu vähenemisega maapiirkondades. Sama loogikat ei saa aga rakendada vastupidiste oludega linnades, kuhu põhikooliõpilasi on aina juurde tulemas. Riigigümnaasiumide loomine on mõistlik ja vajalik seal, kus see taset tõsta aitab, aga tuleks ikkagi silmas pidada, et see kusagil taseme alanemist ei põhjustaks. Sealhulgas Tallinna nn eliitkoolides.

Niisiis, haridusreformi eelnõu näeb ette, et kaotatakse ära katsed 1. klassi. Ja millised tulemused siis hariduses sellest sünnivad? Praegused nn eliitkoolid muutuvad veelgi eliidimaks – kättesaadavaks vaid priviligeeritud seltskonnale. Nendesse koolidesse saamine muutub rohkem prestiiži küsimuseks, mitte ei põhine teadmistel, nagu seni. Kuna nõudlus jääb suureks ning sisse saavad sinna vaid piirkonnajärgsed elanikud, saavad seda endale lubada vaid jõukad inimesed, kes sellesse piirkonda kinnisvara jaksavad soetada, või arenenud sahkerdamisoskusega inimesed, kes sinna fiktiivseid sissekirjutusi sebivad. Kinnisvarahinnad kesklinnas tõusevad. Õpihimulistel lastel kaob motivatsioon.

Igal juhul kannatab hariduse kvaliteet. Praegune nn eliitkoolide süsteem on ikkagi võrdsemaid võimalusi pakkuv ning rohkem teadmiste suurenemist soosiv. Praegu on võimalik nendesse koolidesse sisse saada ikkagi igal (õpihimulisel) lapsel olenemata vanemate rahakotist. Kus teadmiste kontsentratsioon on suurem, seal ka rohkem sünergiat tekib ning teadmistepõhise majanduse ehitamiseks on tarvis ikkagi teadmisi, mitte arenenud sahkerdamisoskust.

Selge see, et ka praegustel eliitkoolidel on nõrku kohti, kuid üldises plaanis toimivad nad hästi. Vähemasti paremini kui suur hulk väga nõrku koole. Haridusreformiga tuleks, vastupidiselt praegustele plaanidele, eliitkoole riigi rahaga hoopis kloonida, eriti reaalharidusele suunatud koole, kuna just sinna peaks riigi hariduspoliitika teravik kõige rohkem suunatud olema.

Autor ise pole õppinud üheski nn eliitkoolis. Tema laps alustab sügisel kooliteed reaalkoolis.