FOTO: Raamat

Prantsuse ja kogu maailma tänapäeva olulisimaid kirjanikke, erakordselt vahe pilk, ­ääretult ehe ja silmakirjalikkuseta väljenduslaad, ilustamatuse ilu – eelnevail põhjusil peetakse ka intrigandiks... Skandalistiks. Misogüüniks. Kõik on tõsi, ometi viib teemast kõrvale. Kohustuslike teemapüstituste kaudu tekkinud nulliringidest vabanemine on autori üks kunstilisi saavutusi.

Nii et lugege palun Wikipediat kõrvale, mida kirjanik ise on «Kaardis ja territooriumis» vabalt tsiteerinud, kirjeldades näiteks kärbeste paljunemist. Samuti on autor teksti haaranud katkeid luksuskaupade kataloogidest – tuues kaasa süüdistusi plagiaadis. Selline absurdsus saab juhtuda just Houellebecqiga, kelle elu on ise kunst.

Michel Houellebecq (57) on oma viienda romaani kandvamaid tegelasi. Ei tule ette nii räiget autoportreed maali näol. Selline kõrvalpilk pole edev, ometi on Houellebecq «Kaardi ja territooriumi» sümpaatseim tegelane. See on maitseasi. Houellebecq kui kirjanik ei anna inimestele hinnanguid, ei kasuta nende kohta eriti omadussõnu. Ta kirjeldab neid tegevuste kaudu ning sel pinnal laskub detailidesse, olgu selleks foto säriaeg või toiduretsept. Autor astub igasse enda seatud lõksu ja siiski ei muutu paljusõnaliseks ega kaldu narratiivist kõrvale. Ta kirjeldab inimeksistentsi sama maksimalistliku, maniakaalse põhjalikkusega nagu romaani peategelane, kunstnik Jed Martin. Vaatepunkt on suvaline, suumimine lõputu. Molekulideni. Selles on oma filosoofia. Kõik on võrdne. Ja kõik laguneb. Hukk on ukse ees.

Houellebecqi on nimetatud pessimistiks, tema uusimat, futuristlikku teost suisa ängistavaks. Selle eelteadmisega lugema asunud, üllatas raamatu helge atmosfäär. Juhtub mõndagi drastilist, lausa jõledat, ning inimühiskond on alati mäda – ainult sandarmid hoiavad meid olemast kurjategijad. Ka see on üks «Kaardi ja territooriumi» suuri küsimusi. Miks kurja tehakse, kas ainult raha pärast? Ja edasi, mida teha rahaga. Armastuse võimalikkus, Houellebecqi puhul võimatus.

Ikkagi Houellebecqi teosed ei masenda, vaid annavad elule ruumi juurde: mõttelist osa. Nagu kõik hiilgav kunst, lisavad need argisele, kohustuslikule, tahes-tahtmata-olemisele sära. Mis on kunsti piirid, mis on selle mõte lisaks müügile, on ka selle raamatu üks suuri teemasid. Peategelane Jed vahetab kunsti rahaks ja siis omakorda raha kunstiks – omal moel.

Ma ütlesin «helge». Mis mõttes. Kolm tähtsat persooni, Houellebecq, Jed ja politseiboss Jasselin, valivad elu lõpuosaks kõik eraldatuse. Nad tõmbuvad eemale, mõne jaoks ehk justkui matavad end kõige vara ja karvadega. Aga võib-olla on selles elu eesmärk ja ülim õnn ning õndsus, minna väljateenitud puhkusele, võimalikult vara, mingi nodi on koos, enam pole vaja nime ega redelit. Nimetagem seda kasvõi varaseks pensionipõlveks, kus ei pea orjama enam ühtegi instantsi ega osalema tururingluses rohkem kui kliendina. Võib tegelda ainult nende asjadega, millega inimene ise tahab. Raamatu-Houellebecqi näite puhul leiab muidugi tururinglus isiku ikkagi üles.

Jedi jaoks säilivad inimsuhted vaid fotodes, mida ta hävitab kunsti nimel. Elu ja kunst vahetavad kohad, ka see on üks selle romaani suuri teemasid.

Äng. Ilmselt ängistab vana hea Euroopa lõpp, mida raamat kuulutab, ja mis on iginegatiivsete uudiste käsitluses juba käes. Aga samuti oli see juba käes läinud sajandi 30ndatel ja 40ndatel. Ja minu arust maalib Houellebecq järgmisest uuest Euroopast kui seks ajaks kaugele ettearenenud praeguse Kolmanda Maailma turismiparadiisist üüratult positiivse pildi. Muidugi on selles pildis nii provokatsiooni kui irooniat, ning kommerts- ja reklaamimaailma paroodiat, aga see on Houellebecq. Kes loominguliselt pole sugugi rahunenud.

Kindlasti on see teos nagu kirjaniku testament. Siia ei oleks enam midagi lisada.