Raamat, mida ma siinkohal tutvustada võtan ja mis seda sisuks saanud tegelikkuse poolest ka igati väärib, on tõeliselt monumentaalne: kahekilone album, pool tuhat lehekülge, nii arvult kui ka kvaliteedilt muljeltavaldav kirjutajaskond, teabe- ja mõttetihe tekstikooslus, ilmekas pildigalerii.
Nõnda kuulugugi esimene austusavaldus raamatu toimetajale, Tallinna Ülikooli professorile, metsaülikooli (MÜ) tudengile 1978 ning järgnevalt mitmekordsele lektorile, MÜ audoktorile (1995) Tiina Kirsile, aga samuti MÜ kauaaegsele juhatajale professor Olev Trässile ning tema selja taga seisnud «albumi komiteele».
See on teine pühendusteos (esimene ilmus 1984. aasta keskel Heino Susi toimetamisel ja hõlmas MÜ-aastaid selle algusest 1967 kuni 1982. aastani) eesti kultuurilisele institutsioonile, mille sihiks laiemalt võttes on olnud osalev (võiks öelda, et lausa kümblev) ning aspektiderohke arutelu eestluse sisu, tingimuste ja väljavaadete üle. Ning seda juba peatselt pool sajandit, alates Eesti Skaudisõprade Seltsis sügisel 1966 sündinud ideest kuni selle teostumiseni Kanada metsaülikoolis ning hargnemistes globaalseks MÜ-ks (Metroo Rootsis, MÜ Austraalias, MÜ Los Angeleses ehk MÜLA, MÜLK Vancouveris ja Santa Barbaras) kuni tänase MEESTini (Metsaülikool Eestis, asutatud 1989).
Olev Träss ongi loetlenud oma artiklis «Pilk metsaülikoolile» neid ülesandeid, mida MÜ on endale täitmiseks võtnud ning mis on tänaseni säilitanud oma algupära: «eesti keele kümblus, eestiaineliste teadmiste täiendamine vabas meeldivas õhkkonnas ja akadeemilisel tasemel, rahvusliku elamuse pakkumine, huvi äratamine Eesti ja eestlaskonna tegevuse vastu», sõnaga kõik see, mis seostub eesti keelelise ja rahvusliku identiteediga (lk 15).
Kui 1980ndatel «sirutas» MÜ end sillana Kodu-Eesti poole, kaaludes selle võimalikku tulevikku ning kutsudes endi keskele nii osalejate kui ka lektoritena Eesti kultuuritegelasi, siis Eesti riigi taastamisele järgnenud kümnenditel on selle silla ideoloogiline kese pöördunud Olev Trässi sõnul väiksemate vendade ehk väliseestlaste poole. «Ükskõik kummast suunast vaatame,» kirjutab Träss, «on vaja võimet edukalt kontakti hoida, st ka teadmisi küll teineteisest aru saamiseks, küll teineteise väärtuste ja võimete, panuse hindamiseks» (lk 15).
Tõepoolest, kasvõi praegust eestlaste massilist väljarändu oma kodumaalt ning olemasolevate eesti diasporaade laienemist või uute kujunemist Iirimaal, Inglismaal ja Soomes silmas pidades, omandab taas aktuaalsuse Walter Ranna 1981. aastal Oneidas korraldatud metsaülikoolis esmakordselt välja käidud globaalse eestluse võrkmudel, mille keskmes on mudeli sõnastamise aegu veel okupeeritud, aga praeguseks taastatud riigiga ümbritsetud rahvustuumik, selle perifeeriad ning erinevad eestluse määrad ja vormid. Albumis on ära trükitud ka Walter Ranna 1994. aastal MÜs peetud ettekanne «Globaalsusest, metsaülikoolist ja minust endast».
Selles väljendatud mõtted kõlavad kakskümmend aastat hiljemgi kõrvukriipiva tabavusega: eestluse määr põhineb «kvantitatiivse mõtlemise kasutamisel kvalitatiivsel eesmärgil», «eesti kultuur koosneb kõigist neist elementidest, millest me eestlase ära tunneme, seega keelest, kommetest, toiminguviisidest, toidueelistustest,» «ühiskond on siseloominguline» (lk 22–23). Riigi ülesanne, väidab Rand, on «tingimuste loomises siseloominguliseks kultuuriliseks arenguks» (lk 24).
Albumis avaldatud valik loengutest kujutabki endast kvintessentsi just sellisest «siseloomingulisest» lähenemisest Eestile ja eestlusele. Leiame siit nii ideoloogilis-poliitilisi ettekandeid (Heino Susi «Kuidas Eesti sai iseseisvaks», Paavo Loosberg «Sellest, kuidas Eesti 1924. aastani jõudis ja mis sellel aastal juhtus», «Veelkord 1939. aastast», Tönu Parming «Väliseestluse tekkelugu», Harri Mürk «Väliseestluse ülesanded», Jaak Rakfeldt «Rahvusliku identiteedi säilitamine okupeeritud Eestis», Rein Taagepera «Miks ja kuidas Eestist ära», Heino Ainso «Eestlus olelusvõitlusest» jt) kui ka keskendumist eesti kirjandusele (Tiina Kirss, Ilse Lehiste, Vello Sermat), muusikale (Taavo Virkhaus) ja rahvakultuurile (Anu Raud).
Eraldi on välja toodud valik Procono seminari (1976) materjalidest. Mälestuste ja mõtiskluste osale järgnevad intrigeerivad peatükid «Metsaülikool pöördelistel aastatel» (selles rubriigis pakub praegusega võrdlust Rein Taagepera käsitlus «Balti teed iseseisvusele», 1990) ja «MÜ metamorfoosid 2000–2005». Neist leiame mitme kodueestlasest poliitiku või kultuuritegelase loengud, näiteks Mikk Mikiveri avaloeng 2000 «Kuidas olla eestlane?» ning järgmisel aastal avaloenguga esinenud Elmo Nüganeni käsitluse «Quo vaadis, Estonia? Teistega päri- või vastuvoolu».
Kõik peatükid on Tiina Kirss toimetajana ka ilusasti sisse juhatanud. Metsaülikooli laienemisest (või kopeerimisest) Rootsi kirjutavad albumis Jaak Maandi ja Jüri-Karl Seim. Maandi ülevaatest ilmneb, et MÜ õilsa eesmärgiseade ja tegevuse fassaadi taga pulbitsesid mitmedki maailmavaatelised ja poliitilised kired. Metroole heideti ette «liiga suurt huvi kodumaal tegutsevate kirjanike ja nõukogude Eestis toimuva vastu üldse» (lk 410). Maandi osutab, et kuni «uue arenguni Eestis» (s.o 1980. lõpuaastateni) piirdus suhtlemine siiski üksnes sellega, et «testisime võimalusi küllakutsega loomeinimestele nagu Veljo Tormis, Mati Unt, Paul-Eerik Rummo ja Jaan Kaplinski» (lk 410). Aga just see «uus areng» viis siinkirjutajagi koos Kodu-Eesti suure kultuuri- ja ühiskonnategelaste grupiga (55 inimest) 1990. aasta suvel Rootsi Metsakodusse. Nii sai minustki lõpuks üks sadadest MÜ-tudengitest («metsikutest», nagu MÜ-lased end vastastikku hellitavalt kutsuvad). Ja sellest ülikoolisuvest on jäänud värvikad mälestused.
Eestluse mõttekoda, mis edukalt on jätkanud tegevust nii Kanadas kui ka äsja meie hulgast lahkunud Mare Taagepera eestvedamisel Eestis Käärikul, on saanud raamat-monumendi. Jääb üle loota, et selliseid pühendusteoseid jagub tulevikuski. Aga nendeni jõudmist tuleb ära teenida loomingulise eestluse enda viljelemisega.
Raamat
«Metsaülikool 1983–2005»
Toimetaja Tiina Kirss
Kotkajärve Metsaülikool (Kanada), 2013
505 lk