Krista Kumberg: kuidas kassid inimesi peavad

Raamat Harri Jõgisalu «Liisi, Kaspar ja teised kiisud» illustreeris Endla Tuutma Faatum, 2013 Foto: Repro

Eesti vanim tegevkirjanik Harri Jõgisalu, kes mullu 90. sünnipäeva pidas, kirjutab oma vastses raamatus kassidest. Liisi, Kaspar, Viki, Teodor, Rasmus ja teised kiisud, kellest juttu tehakse, on ka päriselt olemas olnud. Need tõestisündinud lood leidsid aset möödunud aastasaja teises pooles, seega nõukogude ajal. Autor kirjeldab kasse ning nende elu nii linnakorteris ja hoovipealsel kui rannakülas.

Aja märkide edasiandmine ja toonase eluolu kirjeldamine pole autori jaoks esmatähtis. Muidugi on juttu kolhoosikorrast ning mõnest selle veidrapoolsest küljest. Aga kuna kassidele on üsna ükskõik, milliste reeglite järgi inimesed isekeskis oma elu korraldavad, jääb aja märkidele pelk raamide roll. Pildil aga on suures plaanis kassid oma iseloomu, kommete ja eluviisiga.

Selline laps, kes mingil oma elu etapil pole kassipoega soovinud, on haruldane nähtus. Sõelseppade laste unistus läheb suvel maal vanavanemate pool olles täide. Naabritädil on kena valge kiisu ära anda. Sellest hetkest algab linnaperes, kus seni kõiki lemmiklooma võtmise mõtteid on tõrjutud, kassipidamise rõõmus ajajärk. Esimene selle pere «inimeste pidaja» saab nimeks Liisi. Ka teised kannavad kassisoole ebaharilikke nimesid, enamasti konkreetse inimese eeskujul.

Kiisud tulevad ja lähevad. Sellest sündiv rõõm ja kurbus on lugudes ehedal kujul olemas. Kassid mitte üksnes ei ela inimesega kõrvu, neist saavad pere liikmed, nad seavad end sisse nii korterisse, tallu kui südametesse. Mitmel puhul võtab autor kõne alla vastutuse teema. Ta ei pelga ajada kurba juttu ja laseb vanaisal jutustada, mis (ja miks) sai kunagi ülearustest kassipoegadest. Raamatu lastele ning ühtlasi lugejatele pannakse südamele, et oleme võtnud kodustatud loomade suhtes enesele võtmepositsiooni ning sellega seoses ka hoole nende hea käekäigu eest.

Jõgisalu kirjeldab kaasakiskuvalt kasside erinevaid iseloomusid. Kes pageb koera eest kapi alla, kes astub harevil küüntega vapralt vastu. Kes talub sõidukorvi panekut stoiliselt, kes alustab pelgalt korvi silmates «vabadusvõitlust». Kasside kohanemine talueluga ja sealsete asukatega  on ühest küljest ju harilikud ja etteaimatavad asjad, aga pakuvad nii kirjapandult muhedaid lu­gemishetki.

Kasside kodune elu ja seltsielu, võimusuhted, tööülesanded, kangelasteod, äpardused – need pakuvad huvitavat ja puhuti naljakat lugemist igas vanuses loomasõpradele. Adressaadina seisab autori silme ees siiski laps. Koolmeister on Jõgisalus ikka nii tugevalt alles, et ta rikastab oma ilukirjanduslikku teost peatükkidega, milles muu hulgas toob lugejani teavet kaslastest, kasside põlvnemisest ja käpakäigust läbi ajaloo. Ta laseb kingsepal rääkida legendaarse lõvi Zapiku hirmutegudest ja vanaisal iseloomustada meie metsade suurimat kaslast ilvest ning jutustada, kuidas temast sai Tallinna loomaaia vapiloom.

Jõgisalu kassiraamat on kirjutatud traditsioonilises vaimus. Autor ei pinguta kaasaja lapsele iga hinna eest vastu tulemisega – ei viska iga hetk nalja, ei kruvi tempot ega pinguta põnevuse tekitamisega üle. Ka lause ja sõna on ennemini nõudlikud kui lihtsustatud. Seega raamat kui trepiaste – mõistmise ja teadasaamise poole. Üks oht on. Kui laps raamatu läbi loeb, võib juhtuda, et hakkab omale kassi tahtma.


Raamat

Harri Jõgisalu

«Liisi, Kaspar ja teised kiisud»

illustreeris Endla Tuutma

Faatum, 2013