Raamat Reeli Reinaus «Praktiline nõiakunst» Varrak, 2013 344 lk

FOTO: Repro

Ükski raamatuülevaade, olgu see siis kui tahes teravmeelne, asjalik ja paikapidav, ei ole vaadeldava teksti suhtes lõplik ega ammendav. Iga uus lugeja loob kirjandusteosega kokku puutudes oma individuaalse konkretiseeringu, ainulaadse, eelmistest lugemiselamustest varieeruva poeetika ja tähendustekimbu, mis lähtub tema enese kultuurimälust ja elukogemustest. Selles võimaluste paljususes väljendub ühelt poolt paratamatu teadmine, et lõplik tõde narratiivi tähenduse kohta ei selgu kunagi, teisalt aga hoiab just see asjaolu uuriva kirjandusteaduse igavesti noore ja võrgutavalt värskena.

Nõnda keskendub ka käesolev ülevaade peamiselt nendele tähelepanekutele, mis lugemisel esmaselt tekkisid, jättes teadlikult kõrvale palju olulist ja kõnekat, mida Reeli Reinausi romaani «Praktiline nõiakunst» võimalik retseptsioon kindlasti edaspidi vääriks.

Loobudes otsustavalt traditsioonilisest jutustamisviisist, liigub Reinausi lugu läbi segipaisatud aja- ja ruumitasandite, haarates enesesse nägemusi nii tulevikust, olevikust kui minevikust. Järjestikuste episoodide semantiline ühendamine nõuab lugejalt kogu lugemise kestel täit pühendumist ja tähelepanu. Teksti mitmetasandilisus ja kuni lõpuni segadust tekitav aeg­ruumi üleminekuteta vahelduvus, samuti tähenduslikud viited filmidele ja raamatutele, käivitavad hulgaliselt pidurdamatuid assotsiatsioone, mis sunnivad tagasihaaravalt juba loetut üle lugema.

Peategelane Keit, kes juba väikese tüdrukuna on tundnud kõrgendatud huvi nõidade, vaimude ja muu taolise vastu, eemaldub järk-järgult tegelikkusest ja siseneb ebatõelisesse, kuid fiktsiooni maailmas võimalikku fantaasiasse, mis kerib end lugeja ees lahti nagu peripateetilistest pöörakutest ja ajanihetest tulvil põnevusfilm. Salaühingud, kuristikus plahvatavad autod, mõrvad ja eksootilised paigad vahelduvad pöörase kiirusega, nõnda et lugeja kaotab lootusetult järje fiktsiooni tegelikkuse ja sellest väljapoole jääva vahel.

Seikluslikku pinevust tasakaalustavad peatükid Keiti üha uutest ja uutest eneseotsingutest. Enda ja ümbritseva suhestamiseks keskendub peategelane erinevate esoteeriliste distsipliinide, mütoloogia, astroloogia, linnalegendide ja folkloori tundmaõppimisele. Mida süvenenumaks muutuvad tema teadmised ja praktilised oskused transtsendentsetes sfäärides, seda raskemini haaratavaks ja «äralibisevamaks» muutub seni tähendustevaesena paistnud käesolev maailm, kus miski pole äkitselt enam nii, nagu seni on paistnud.

Hetkest, mil Keit hakkab «nägema» teda ümbritsevate inimeste minevikku ja tulevikku ning suudab lugeda nende mõtteid, saab käesolevast tegelikkusest veelgi hämaram ja raskemini mõistetav väli kui seda on kõikvõimalikud unenäolised paralleelmaailmad, mida ta seni erinevaid taimeteesid või kärbseseeni manustades külastanud on. Tegelikkus, milles me elame, osutub Reinausi käsitluses traagiliseks, kuid alati lootusrikkaks ja homsesse vaatavaks.

Piiride lõplik hägustumine viib peategelase vaimse ja füüsilise kokkuvarisemiseni. Sestap saab romaani üheks viimaseks tegevuspaigaks hullumaja, kus Keiti külastavad tegelased, kelle tõelisus või ebatõelisus jääb juba lugeja otsustada. Siin võib autori võimaliku fiktsionaalse taotlusena aimata hoiatust lugejale: teispoolsus on küll kutsuv, kuid samas ohtlik sfäär, millesse sisenemine nõuab teatavat julgust ja enesekontrolli. Teispoolsust tuleb uurida, kuid seda tuleb teha teatavalt distantsilt.

Olles teadlik paralleelsete dimensioonide olemasolust, saab võimalikuks tegelikkuse kui paratamatuse väärtustamine. Mitmetasandilist aegruumi, nagu seda kirjeldab Reinaus, võib vaadelda ka kui metafoorset tegelikkuse kõverpeegeldamist, võimendamaks kolme põhiteemat ja kõike sellesse puutuvat, millest ilukirjandus ikka ja jälle jutustab. Need on armastus, sõprus ja reetmine.


Raamat

Reeli Reinaus

«Praktiline nõiakunst»

Varrak, 2013

344 lk