Nõnda keskendub ka käesolev ülevaade peamiselt nendele tähelepanekutele, mis lugemisel esmaselt tekkisid, jättes teadlikult kõrvale palju olulist ja kõnekat, mida Reeli Reinausi romaani «Praktiline nõiakunst» võimalik retseptsioon kindlasti edaspidi vääriks.
Loobudes otsustavalt traditsioonilisest jutustamisviisist, liigub Reinausi lugu läbi segipaisatud aja- ja ruumitasandite, haarates enesesse nägemusi nii tulevikust, olevikust kui minevikust. Järjestikuste episoodide semantiline ühendamine nõuab lugejalt kogu lugemise kestel täit pühendumist ja tähelepanu. Teksti mitmetasandilisus ja kuni lõpuni segadust tekitav aegruumi üleminekuteta vahelduvus, samuti tähenduslikud viited filmidele ja raamatutele, käivitavad hulgaliselt pidurdamatuid assotsiatsioone, mis sunnivad tagasihaaravalt juba loetut üle lugema.
Peategelane Keit, kes juba väikese tüdrukuna on tundnud kõrgendatud huvi nõidade, vaimude ja muu taolise vastu, eemaldub järk-järgult tegelikkusest ja siseneb ebatõelisesse, kuid fiktsiooni maailmas võimalikku fantaasiasse, mis kerib end lugeja ees lahti nagu peripateetilistest pöörakutest ja ajanihetest tulvil põnevusfilm. Salaühingud, kuristikus plahvatavad autod, mõrvad ja eksootilised paigad vahelduvad pöörase kiirusega, nõnda et lugeja kaotab lootusetult järje fiktsiooni tegelikkuse ja sellest väljapoole jääva vahel.
Seikluslikku pinevust tasakaalustavad peatükid Keiti üha uutest ja uutest eneseotsingutest. Enda ja ümbritseva suhestamiseks keskendub peategelane erinevate esoteeriliste distsipliinide, mütoloogia, astroloogia, linnalegendide ja folkloori tundmaõppimisele. Mida süvenenumaks muutuvad tema teadmised ja praktilised oskused transtsendentsetes sfäärides, seda raskemini haaratavaks ja «äralibisevamaks» muutub seni tähendustevaesena paistnud käesolev maailm, kus miski pole äkitselt enam nii, nagu seni on paistnud.
